Heietusi hommikusöögiteemadel

Mulle meeldivad hommikud, sest varastel tundidel näib kõik veel võimalik. Skepsis ja mõõdukas pettumus saabuvad alles pärastlõunase roidumusega, mil saab ilmsiks teha olevate ja tehtud asjade loetelu kattumatus. Nende kahe ühisosa suurendamise tarbeks on mõnus hommikusöök vältimatu vajadus, mille võib muuta igapäevaseks luksuseks. Mulle on jäänud mulje, et paljudes majapidamistes on hommikusöök vähemalt äripäeviti ikka üks ja seesama, olgu rutiinseks äratajaks tee ja võileivad või puder ja kohv. Minagi olin oma mitmekesisusprintsiipi õhtusöökide osas juba mõnda aega rakendanud, kui märkasin järsku, et olen täiesti kasutamata jätnud võimaluse ka hommikuti oma kulinaarset loovust treenida ja iga päev millegi uuega lagedale (või siis taldrikule) tulla.

Oleks vale väita, et sellele eelneval perioodil mingit variatiivsust ei esinenud. Vastupidi: laual olnu muutus vastavalt aastaajale, aga olid siiski kindlad lemmikud, mida paaril-kolmel korral nädalas ikka pakuti. Kui ma ise põhitoiduvalmistajate sekka ei kuulunud (ehk kogu kooliaja vältel), tundus söödu mingis mõttes iseenesestmõistetav, mul ei tulnud mõttessegi, et see kõik nõuab planeerimist ja ettenägelike otsuste langetamist. Mäletan, et ema küsis vahel, mida järgmisel hommikul enne kooli minekut süüa sooviksin. Tean, et vastasin enamasti: "Ma ei tea, midagi head..." Ühtpidi võimaldab taoline piirangute puudumine kokal oma äranägemise järgi toimetada, teisalt jällegi on igal sööjal ikka isiklikud maitseeelistused ja küllap ka ootused, neile mittevastmine päädib pettumusega. 

Algkooliaja hommikumeeleolu taasloomiseks oleks tarvilik kruusitäis kakaod, mis valmistatud maalt toodud toorlehmapiimast ja Oboy lahustuvast kakaopulbrist, millele teatud perioodil lisasin omalt poolt veel ohtralt valget rafineeritud suhkrut. Magusale joogile olid enamasti kaaslaseks võileivad, kõige sagedamini vist viil Pere rukkileiba, kiht võid, tükk sinki ja keedumuna. Öelge veel, et lastele magusa ja soolase kombinatsioon meelepärane pole. Ilmselt oli taldrikul ka juustuleib aastaajale vastavalt värske või marineeritud kurgiga. Kui eelmisel päeval oli mõni küpsetis valminud, oli võimalik varahommikune maiustamine. Ema armastas kõige enam küpsetada väikeseid saiakesi, mille jaoks vaja mineva pärmitainaretsept oli sinise pastapliiatsi ja korraliku käekirjaga talletatud pruunis pehmete kaantega rullköitega märkmikus. 50 grammist presspärmist valminud korralik tainakogus vajas kerkimiseks aega ja armastust. Lahti rullitud suurele tainatükile kallas ema jahutatud sulavõid ning puistas üle suhkruga. Tavaliselt valmis kolme sorti saiakesi: klassikalisi kaneeliga, eksootilisi kookoshelvestega ning peeni mandlilaastudega. Mulle olid armsad nad kõik, aga esimesena kadusid kausist troopilise mekiga rullid. Osa pagaritöö tulemusest leidis ajutise pelgupaiga sügavkülmas, kust neid jaokaupa välja võeti ja pannil või praeahjus üles sulatati ja soojendati. 

Alates 6. klassist hõlmas mu koolitee ühistranspordi kasutamist: elukoht vahetus, sihtpunktiks sai teine koolimaja, kuhu jõudmiseks oli vaja bussiga sõita. Äratus oli kella kuue paiku, vähemalt veerand tundi kulus nõutult riidekapi ees seismisele, nii et esimesele söögikutsele ei saanud ma kunagi kohe kööki minekuga vastata. Söömist tuli alustada hiljemalt 6.22, muidu oleks 6.43 väljunud bussile jõudmine ilmvõimatu olnud. Taustaks mängis SkyPlussi hommikuprogramm, mida täitsid oma lõppematu jutuvadaga Pille Minev, Erkki Kõlu ja Allan Roosileht. Kakao asemel rüüpasin tassist teed, esialgu erinevaid poest ostetud pakiteesid (sageli mõni versioon rohelisest teest, aga eriliseks lemmikuks oli apelsinimekiga valge tee), hiljem kodukandist korjatud ravimtaimetõmmiseid (eelistatult piparmünt, kevade poole, kui varud vähenenud, sobis ka meliss). Endiselt eelistasin päeva alustada võileibadega, ainult et senisest tunduvalt pikemate koolipäevade tõttu nende arv taldrikul suurenes. Reegline oli ühe võileiva aluseks rukki-, tera- või koorikleib, kahe või kolme ülejäänu baasiks aga röstsai, kaeratasku või kliidega kuklid (need viimased olid alati ahjus üles soojendatud), erilistel puhkudel (ehk pärast pühapäevast nädalavarude soetamist Rimist — tavaliselt külastasime Tirsi hulgikaubaäri) hoopis täisterasarvesai. Leivale määritud võikihile pani ema tavaliselt maasuitsusinki ja hapukurki või Karni pasteeti ja tomatit, mõnikord tursamaksa, vahel ka Võru Atleeti, salatilehte ja kurki. Krõbedale saiale läks katteks majonees, juust ja midagi värsket või majonees, lahtirullitud makrapulk ja tomat. Mõnikord osteti lõhet, teinekord krevettidega Bonjouri toorjuustu, sagedasti oli kapis (ja seepärast ka saial) Merevaiku (klassikaline, murulauguga, krevettidega või väga harva kukeseentega). 

Ent enne kui ühessegi neist oma hambad lüüa sain, turgutasin keha hoopis ühe C-vitamiinirikka ampsu ehk kooritud kiiviga. Kui poes küpseid isendeid saadaval polnud, kõlbas südatalvel hästi ka näiteks mandariin või aasta alguses sisult kaunilt punane, aga sageli üsna mõrkjas greibipoolik, mille hapu mahl söömise ajal ikka ja alati silma ja pluusiesisele pritsis. Võileibadest sõin esimesena alati ära leivaga variandid, järgnes sai ehk söömisel liikusin kõige tahedamast ja tummisemast suutäiest järjest õrnemate ampsudeni. Viimaseks jäi ja minu täitmatut magusasoolikat rõõmustas magusa kattega sai: varasemas nooruses Nutellaga, hiljem, kui maitse juba pisut kogenum, või, viil pruuni Norra kitsepiimajuustu ja korralik kiht vaarika-mustasõstra- või maasikatoormoosi. Magus moos passis hästi kaaslaseks ka Eesti mahedatele noortele juustudele. Kui võileibu oli valmistatud vähem, oli taldriku kõrval kohuke. Aastate jooksul sai läbi proovitud vist küll kogu kodumaisel turul saada olev sortiment. Lemmikuteks olid sõbraliku eluka (kassi?) pildiga Tere šokolaadiglasuuriga kohukesed, eelistatult moositriibuga keskel (eriti mustikakeedisega, pohlamarjadki tundusid toona moodustavat kohupiima ümbritseva kakaomassiga harmoonilise kombinatsiooni, nüüd ilmselt maitseksid kõik moosid ühtmoodi magusalt ja neid eristada oleks võimatu), juustukoogitäidis oli põneva tekstuuriga, aga maitselt pisut liiga magus (räägib isik, kes lisas ohtralt suhkrut lahustuvast kakaost vlaminud joogile…). Hilisemast uudistootest ehk kohukese ja küpsise hübriidist ei osanud suurt midagi arvata. Küll aga meeldis mulle väga Saaremaa piimatööstuse kohukeste valik. Keskkooli ajal oli vaieldamatuks lemmikuks must kohv ja magusamast magus toffee-kohuke. Ka lõunanaabrite šokolaadikohukesele polnud mul ühtegi etteheidet. 

Kui koolis jagunesid lõunad supi- ja praepäevadeks, siis kodused hommikueined võis liigitada võileiva- ja pudrupäevadeks. Neist viimastest polnud ma just ülemäärases vaimustuses, aga pühapäeval maalt toodud toorpiim tahtis ju kasutamist. Maal ei käinud me küll igal nädalavahetusel, aga kui Põlvamaale juba sõitsime, tõime sealkandis elavate sugulaste juurest ilmtingimata lehmapiima, varasematel aastatel lausa 5, hiljem 3 liitrit. Mõnda aega tassisime nende poolt suurte viieliitriste plastikkanistritega ka joogivett. Pudruhommikuid eristas mu unesegane pea esialgu lõhna-, hiljem, kui hakkasime kasutama pikemat keemist nõudvaid täisterakaerahelbeid, ka ema ärkamisaja järgi. Mannaputru ei valmistanud ema mulle kunagi, sest nimetatud toidust oli tema oma lapsepõlves saanud nõnda suure üledoosi, et aastaid tekitas ainuüksi sõna “manna” mainimine temas teatavat ebameeldivustunnet. Täielikku lunastust pole manna meie köögis tänini leidnud, aga esimesed arglikud sammud on tehtud. Minu kooliajal lisati kuuma piima sisse peamiselt neljaviljahelbeid, mis said kiiresti pehmeks. Keeduse konsistents oli pigem tihke, lisandiks lummavalt sügav võisilm ema kausis, ohtralt sügavkülmast pärinevat toormoosi, eelistatult purustatud maasikatest ja suhkrust koosnevat, ja tavalise tee asemel klaasitäis külma piima minu lauapoolel. Sügisel sobis imehästi ka õunakeedis. Pärast külaskäiku ühe Iirimaal elava peretuttava juurde nõudsin mõnda aega tunduvalt vedelamat putru, mille juurde rüüpasin küll endiselt piima, aga peale raputasin hoopis helde käega Demerara suhkrut, mis hamba all mõnusalt (ja tollal üldse mitte ebatervislikult) krõmpsus. Kui gümnaasiumi ajal toidublogidega põhjalikumalt tutvust olin teinud, leidsin endale uue lemmiku: veega keedetud kaerakliid, lisandiks Parmesani juustu laastud, veidi roosat soola ja oliiviõli. Kõrvale sobis hästi kohv koorega (suhkrust oma hommikuses kofeiinidoosis olin tolleks ajaks juba loobunud). Mõnikord keedeti meil hommikuti putru röstitud tatratangust, seda tuli ilmtingimata süüa hapukoore ja värske piimaga, häda korral kõlbas koore ülesandeid täitma sulavõi. Olin üllatunud, kui gümnaasiumi sööklas keedetud sõmerat tatart koos lihakastmega lõunasöögina pakuti või kartulile sobiva alternatiivina esitleti. Mõni aeg hiljem asendus tatratang me sahvririiulil tatrahelvestega, millest valminud puder oli tunduvalt kreemisem ja siidjam. Lisandid jäid samaks. 

Mu viimaseid üldhariduskooliaegseid hommikuid iseloomustab toidulaua mitmekesistumine suurenenud kokandushuvist tulenevalt. Paljud vanad lemmikud säilisid, aga mõnikord puistasime võileibadele veel idandatud mungune, teinekord valmisid nuimiksri abiga erinevad mahedikud, suureks lemmikuks sai banaanist, astelpajumahlast ja jogurtist koosnev rüübe, mida ema mulle ka enne eesti keele lõpueksamit juua pakkus. 

Munatoidud, minu praegused hommikulemmikud, assotseeruvad lapsepõlves pigem laupäevahommikutega, mil tassikese aurava sooja joogi kõrval taldrikul oli sageli kohev omlett: väheses rasvaines praetud singitükkidele kallati peale marginaalse piimakogusega lahti klopitud ning soola-pipraga maitsestatud munad, kõige peale riiviti mõnd Eesti juustu. Kõrvale pakuti kodujuustu ning hooajalist (või siis mitte nii hooajalist) värsket kraami, näiteks salatilehti ja kurki. Roa vältimatu komponent oli viil Jassi seemneleiba võiga või röstris soojendatud teratasku, enamasti võiga, vahel merevaiguga. Omletid olid lahutamatuks osaks ka külaskäikudest maale vanaema juurde. Kellaaeg polnudki seejuures määrav: kui oli tarvis midagi süüa pakkuda, oli omlett ikka mu vanaema esimene (ja enamasti ainus) valik. Tema eripäraks oli rohkema (ja pekisema) singi kasutamine ning muna-piimasegule nisujahu lisamine. Omleti lõikas ta alati juba pannil sektoriteks ning keeras neid siis ühekaupa ümber. Lapselastele olid reserveeritud kõige taisema liha ja pruunima värviga tükid. Juustu ega kodujuustu vanaema ei lisanud ning kohv oli koore asemel piimalisandiga. 

Lapsepõlve pühapäevade hommikusöögimenüü üle ei juurelnud keegi vist küll kunagi, sest nädala viimased päevad algasid alati ja ilmselt erandita pannkookidega. Vanavanaema puupliidiga majas tehti pakse lusikapannkooke. Retseptki oli sööjate arvust sõltumata sama. Lahti lüüa viis muna, seejuures munavalged valgesse plastikkaussi, munakollased suurde sinakashalli savikaussi, hiljem (kui mul oli õnnestunud õnnetuna ilmselt toonasest isiklikust ebaõnnest tingituna mainitud nõu kiirelt ja üsna asjatundlikult killustada) pisut väiksemasse sinakasrohelisse anumasse. Munavalged lüüa vahule näpuotsatäie soolaga, munakollased vahustada korralikult viie supilusikatäie suhkruga. Saadud kohevale ja õhulisele segule lisada vaheldumisi pool liitrit piima ja nii palju nisujahu, et tainas oleks just paraja paksusega (veidi paksem, kui võiks ehk oodata). Juurde segada vahustatud munavalged, aga mitte kunagi nii, et segu päris ühtlane saaks, vaid et segusse jääks kauneid vahupilvi. Praadida kuumal pannil ohtras (vanaema) või mitte nii ohtras (ema) õlis. Serveerida hooajalise või sügavkülmast pärit (mitte unustada eelmisel õhtul välja võtta!) toormoosi või mõne keedumoosiga (lapsepõlve erilisemate pühapäevadega seostub kirsikeedis, paremuselt teiseks platseerus värskelt keedetud ja endiselt tuline õunamoos). Sööjaid jäi aastatega aina vähemaks ja nii kasvas suuremaks söömise järel keset lauda olevale taldrikule jäänud kookide kuhi. Mu vanaema armastas neid ikka möödaminnes suhu pista, külmalt ja lisanditeta. “Nii tunnen ma kõige paremini koogi maitset,” lisas ta ikka.

Stiilinäiteid viimase aja hommikusöökidest. 

Munahüüve kitsepiima, pruuni kitsepiimajuustukreemi ja koriandriga, kodujuust punase sõstra tšatniga, praetud šampinjonid palsamiveiniäädikaga, lisandiks kardemoni ja kuivatatud aprikoosidega koduleib, millel röstpaprikast ja Kreeka pähklitest valmistatud määre

Vereloome soodustaja ehk kreem punasest peedist ja vaarikatest, lisandiks granaatõunaseemned, röstitud mandli võie, kanepijahu ja õuna-kaneelimaitselised tatrakrõbuskid