pühapäev, 27. september 2015

Maitsetest küllastunud Konrad

Kui laevadele ja tormidele antakse naisenimesid, siis Eesti restoraniomanike hulgas näib olevat kombeks oma toidukohti meeste järgi nimetada. Meenuvad Alexander, Mr Jakob, Raimond ja Konrad. Neist viimases, mis avatud 2014. aasta augustikuust. käisime lõunatamas käesoleva aasta septembrikuu viimasel reedel. Hotell Palace'iga samas hoones paikneva Konradi interjöör on väljapeetud ning ei luba seina ääristavate diivanite pehmust seljaga järele proovida, vaid nõuab rühikat poosi ja asjalikku olekut. Suurtest klaasakendest avaneb vaade Vabaduse väljakule, ent kiirel keskpäevatunnil ei haara pilk ei klaasristi, ei sinitaevast, vaid peatub tänaval askeldavatel töömeestel, taustaks edasi-tagasi sõitvad autod. Taustamuusika on vaikne, liigagi tähelepanematu. Nelinurkse põhiplaaniga saalis on lihtne saada ülevaadet restoranis toimuvast, ent intiimsema õhkkonna tekkeks tingimused soodsad ei ole.

Konradi külastamise põhipõhjuseks oli just nende tabel d'hôte lõunamenüü. Kui teised restoranid on lõuna ajal sootuks kinni või püüavad kliente ühe-kahe lõunapakkumisega, siis Konradis on valik tunduvalt laiem: kolm eelrooga, kolm põhirooga ja neli magustoitu, lisaks majaleib ja briošš ning kohv. Kahe käigu hinnaks on 16, kolme käigu maksumuseks 18 eurot. Otsustasime lauanaabriga viimase variandi kasuks, kuid jagasime kõike tellitut. 

Alustasime lihavabalt ehk tellisime salatitaldriku, mil küpsetatud rohelise pipraga Kolotsi talu kitsejuust andis soolasust ja kreemisust ürtidega marineeritud muskaatkõrvitsa- ja juursellerikuubikutele. Juurikad olid tekstuurilt väga krõmpsud, juurseller lausa harjumatult kõva, kõrvits meenutas välimuselt porgandit, ent maitsepungi ära ei petnud. Ürdimarinaadi koostise välja selgitamiseks palusime abi ettekandjalt, kes läks kööki selgust nõudma, ent tõdes pärast naasmist maitseainete paljastamise asemel lakooniliselt, et tõepoolest on marinaadis just nimelt muskaatkõrvits. Menüü järgi pidanuks taldrikul olema veel paprikamoos ja porrutahm, ent need ei pääsenud rohkes marinaadileemes nii väga esile, kui ehk võinuks. Ja leeme kättesaamine oli raskendatud: esmalt otsisin abi briošiviilust, hiljem vaatasin vargsi vasakule, seejärel paremale, tõstsin taldriku iseteadliku liigutusega suu kõrgusele ning lonksasin enesekindlalt üle taldrikuääre veidi marinaadi. Erinevaid maitseid ja tekstuure oli taldrikul ehk isegi liiga palju, nende kokku kõlama panek nõudis sööjalt märkimisväärset lisapingutust. Abi olnuks kahvlile ja noale lisaks toodud lusikast. 

Enne pearoa saabumist proovisime Konradi rukkileiba, mille kõrvale pakuti võid. Tundus, et leib sisaldas ohtralt rukkikliisid, linnaseid ning ilmselt maitsete tasakaalustamiseks ka suhkrusiirupit. Peaaegu must koorik täiendas koredat sisu kerge söemekiga ning pakkus intensiivset ja üsna ebatavalist leivaelamust. Esmalt võõristav, hiljem iseteadlikult võrgutav.

Pearoas oli maitsekülluse asemel rõhk rasvade abil siidiste suutäite pakkumisel: rasvatriibud lambasadula täpselt paraja küpsusastmega lihas, vahukoor kartuligratäänis, kõige peal kuuma mõjul sulama hakanud küüslaugu-koriandrivõi. Köögivilju esindas taldrikul tükike röstitud punast paprikat, mis või ja koore kogusega siiski päris balansis ei olnud. Maitsetest oli kandvaim osa küüslaugul, mis andis mõnusat värsket teravust. 

Lõpetuseks saime tutvuda Konradi käsitsi valmistatud jäätistega, milleks tol päeval olid pistaatsia- ja vaarikajäätis ning astelpajusorbett. Tekstuur oli kõigil kolmel paigas, maitse poolest jäi kõige tagasihoidlikumaks pistaatsiajäätis, mis võlus küll oma kreemisusega ja sobis hästi astelpaju koovitava happelisusega. Vaarikajäätis oli kena meenutus päikeseküllastest suvepäevadest ning pikkadest vaarikavagudest, kus roheliste lehtede vahel peidus pea lillaks küpsenud viljad. Ainult et nautlemist võimaldama pidanud lusikas oli ebapraktiliselt raske, tahtis alatasa käes valepidi vajuda ning osutus pigem takistavaks teguriks. Lõpetuseks pakutud kohvis domineerisid hapukad noodid, maitseelamuste mõttes lisa ei saabunud.

Konradi ja MEKKi peakokk Rene Uusmees lubab kasutada kodumaist toorainet, ent samu veksleid jagavad paljud teisedki heade restoranide söögivalmistajad. Eristumiseks tuleb teha midagi enamat. Kõnetava tervikuni lõunapakkumine sel korral ei jõutud, ent tekitati isu mõnel järgmisel korral põhimenüüga tutvuda.

Interjöör: 6/10 (päevasel ajal veidi kõle, külm ja reserveeritud)
Teenindus: 4/10 (kiire, ent kiretu, esitatud küsimustele jäid vastused valdavalt saamata)
Toit: 6/10 (oli põnevaid lahendusi, näiteks kuumtöötlemata muskaatkõrvits, aga põnevust valmistanud üksikud elemendid ei olnud seotud tervikuks)
Hinna ja kvaliteedi suhe: 9/10