Tol samal Tallinnas veedetud reedel, mil väisasime Konradit, vaatasime üle ka ühe teise pealinna toidukoha, mis seni me trajektoorilt kõrvale oli jäänud. Ega Ristiku 57 selgi korral teisi asjatoimetusi arvesse võttes just vältimatu peatuspaik polnud, aga kindel sooov sundis teekonda loominguliselt ümber kujundama, sest Pelgulinnas paiknevast Ristikheina kohvikust olin seni kuulnud ainult kiidusõnu: hubane interjöör, sõbralikud teenindajat, hõrgud koogid ja mõnus olemine. Kirjelduste põhjal oli kujutlus ideaalsest paigast kerge tekkima. Kohviku koogimeistri Sandra Veeremaa loominguga olin tutvust teinud tema blogi ja raamatu kaudu ning 2014. aasta suve Vanamõisa laadal ka tema šokolaadikooki mekkinud. Lõik oli ülimalt rammus ja tummine, jagasime kahe peale, aga võinuks kolmanda sõbragi appi paluda. Koonerdatud polnud millegagi, maitse püsis keelel ja tekitas huvi järgmistest kookidest ampse võtta. Läks mööda veidi enam kui aasta, kuniks see võimalus saabus.
Juba jalutuskäik Balti jaamast Telliskivi loomelinnaku kaudu Pelgulinna rajooni tegi tuju heaks. Pastelsetes toonides mitmekorruselised puitmajad, mille sisehoovides peenrad ja viljapuud, mõjusid koduselt ja kutsuvalt. Ikka põikasime mõnele paralleeltänavale, uurisime lähemalt uksi, himustasime punapõskseid ladvaõunu ja nektarist nõretavaid külmakartlikke ploome. Lilleklombid akende all olid vananaiste päikesesuves nõnda helged ja soodustasid unelemist lausa nõnda efektiivselt, et äärepealt oleks kohvikust endast hoopis mööda uidanud. Haistmismeel avaldas esimesena tänulikkust, et silmad majanurgalt siiski sihtmärgiks seatud numbri leidsid. Pärastlõunasel ajal polnud kohvikus just ülemäära palju elunautlejaid, ent rahvast oli siiski piisavalt, et lauanaabriga jutelda, ilma et lausutud sõnad üle saali kajaksid. Võtsime istet leti vastas oleva laua ümber paiknevatel baaripukkidel, otse värskete päevalehtede kõrval, ent kolisime kiirelt ümber sama ruumi akna all asuvatesse tugitoolidesse kohe, kui selle eelmised hõivajad nagist oma joped võtnud olid.
Teadsin juba enne kohale jõudmist, et tahan soolaste toitude menüüst proovida Ristikheina kuulsat gurmee räimeburgerit. Tellimus ühtis heatujulise ettekandja soovitusega, nii et ometi kord õnnestus mul otsus langetada ilma tüüpilise akadeemilise veerandi möödumiseta... Kergelt magusa mekiga nisukliikuklit oli grillil just parasjagu kuumutatud ja pruunistatud, praetud räimeliblikad sobisid hästi marineeritud sibula ja kurgisalatiga, ainult et nii kaht viimast kui majoneesi-jõhvikakastet võinuks nii maitse kui mahlasuse huvides olla saial veidi enam. Viimasel ajal kipub olema nõnda, et sageli eelistan magusale soolast. Nii kaalusin selgi korral, et koogi ja kohvi asemel proovin ise veel midagi soolasevalikust. Olen üldiselt meelekindel, aga piisas vaid ühest lauanaabri pakutud ampsust kirsimoosi täidisega Napoleoni koogist ja sõõmust cappuccino'st, kui alistunult menüü tagasi letile tõstsin ja uut nokatäit ootava linnupojana oma suu ammuli ajasin. Jagatud kook on jagatud kook, pakkus naudinguid, kuid minu muidu olematu magusaisu rahuldamise asemel tekitas vastupandamatu tungi veel midagi jagada. Ahvatlus oli suur, sest me istekohad olid täpselt koogivitriini kõrval. Mu resoluutsus kadus täielikult, kui väljapanek täienes uue, vastupandamatu välimusega koogiga. Viimased kõhklused said kõrvaldatud, kui kreemja pistaatsiapuruga kaetud koogi kõrvale ilmus silt "Pistaatsia-granadillikook". Kaks mu lemmikut kombineerituna tähendas kindlat ja vältimatut soovi võtta testamps või -kaks. Võitjaks jäi siiski Napoleoni kook, mille kreem siidjas, moos just parajalt ehk õige veidi hapukas, kihid mitte nii krõbedad kui Põhjaka versioonil, ent mulle täpselt meelepärased. Teisena proovitud koogis jäi pistaatsiamaitse veidi liialt nõrgaks, kuid tunnustada tuleb põnevaid tekstuuriga seotud nüansse ehk musti seesamiseemneid küpsisepõhjas ja pähklipuru koogi tarretatud pinnal. Kui kodus midagi taolist teha, katsetaksin ilmselt kohupiima ja vahukoore kombinatsiooni asemel kohupiima ja jogurti koosmõju.
Kui viimane koogipuru taldrikult kadunud ja kohvitass tilgatumaks joodud, viidi laualt nõud, ent lahkumissoovi ei tekkinud. Selleks puudus ka vajadus... Või vähemalt tõlgendasin nõnda ettekandja sooja naeratust ja me vahetatud repliike. Istusime, jutlesime, muigasime seinale riputatud tsitaatide üle, jälgisime Timuti tänaval toimuvat, tervitasime tellimuskookidele järele tulnud kodanikke, kellest üks hiigelmõõtu karbiga uksest hästi välja ei pääsenud... Oli nii hea olla.
Interjöör: 9/10 (palju armsaid ja põnevaid detaile, mis kauaks vaatlusrõõmu pakuvad, erinevad elemendid haakuvad kenasti tervikuks)
Teenindus: 10/10 (nakatav heatujulisus, pidev, kuid mitte pealetükkiv kohalolu, oskus anda aega)
Toit: 8/10 (hubase olemisega haakuvad mõnusad maitsed)
Hinna ja kvaliteedi suhe: 9/10
