esmaspäev, 22. september 2014

Räimed, juurikad ja tomat


Mõned toidud on head, mõned erakordselt maitsvad. Mõned eined on toredad, mõned unustamatult erilised. Kui argiõhtu toit liigitub mõlema jaotuse puhul teise kategooriasse, võivad kergesti tekkida südametunnistusepiinad: kas poleks pidanud paremaid palasid ehk mõne erilisema sündmuse tarbeks hoidma, kuidas üllatada oma maitsepungi järgmistel tähtpäevadel? Need pisut etteheitvateks küsimusteks vormitud kõhklused takistasid esialgu tänast õhtueinet nautimast, ent lõpuks hallollus taltus. Selmet kahelda, sai esmaspäevaõhtune pidusöök täiesti legitiimse põhjenduse, kui mulle meenus, et homme juba kella 5 ajal algab kalendri järgi sügis. Viimastel nädalatel palju kauneid hetki pakkunud vananaistesuve lõppemine on ilma igasuguse kahtluseta väärt meeldejäävat maitseelamust. Meelt ja ihu rõõmustasid sel puhul kõrvitsa-pastinaagitamp crème fraîche'i, murulaugu ja praetud sibularõngastega, rukkijahus paneeritud räimed ja tomati-granaatõunasalat. Retseptid pärinevad peamiselt minu kulinaarse A ja O ehk Ottolenghi varamust ja olgu need üles tähendatud tuleviku tarbeks, mil tarvis mõnd erilist einet meenutada. Jagus lahkelt kolmele.


Kõrvitsa-pastinaagitamp

400 g kõrvitsat, 2cm tükid
1 väiksem küüslaugupea
300 g pastinaake, 2cm tükid
200 g toasooja crème fraîche'i
10 g murulauku
3/4 tl muskaatpähklit
2 suurt sibulat

Eelkuumuta ahi 180 kraadini. Pane kõrvitsatükid ahjuplaadile, nirista peale 1-2 sl õli, lisa veidi soola ja pipart ning sega läbi. Lõika küüslaugupea ülevalt umbes 0,5 cm jagu lühemaks ning pane ahjuplaadile. Tõsta ahju ning küpseta umbes 20 minutit, kuni kõrvitsatükid on pehmed. Keeda pastinaagitükke soolaga maitsestatud vees umbes 20 minutit, kuni pastinaagitükid on täiesti pehmed. Kurna ning kalla suurde kaussi.

Kui juurikad küpsevad, viiluta sibul rõngasteks ning prae osade kaupa kõrgel kuumusel. Mõned sibularõngad olgu tumepruunid, teised kullakarva, siis on maitsete ja tekstuuride mitmekesisus tagatud. Praetud rõngad tõsta vahukulbi abil sõelale nõrguma ning raputa üle vähese soolaga.

Pigista pastinaagitükkide sekka küüslaugupea sisu, maitsesta muskaatpähkli, soola ja musta pipraga ning tambi nuia abil pudruks. Kalla hulka kõrvitsatükid ning sega, aga jälgi, et kõrvitsatükid päris pudruks ei läheks. Vala sekka crème fraîche ja lisa murulauk, sega kergelt läbi, et jääksid triibud.


Tomati-granaatõunasalat

erineva värvi, kuju ja suurusega küpseid kodumaised tomateid
punast kodumaist paprikat
punast kodumaist sibulat
purustatud küüslauguküünt
külmpressitud oliiviõli
granaatõunamelassi
valge veini äädikat
purustatud vürtsi ja riivitud muskaatpähklit
soola ja musta pipart
serveerimiseks granaatõunaseemneid ja punelehti

Haki kõik köögiviljad 0,5cm tükkideks, lisa kastmekomponendid, sega läbi ja maitsesta. Puista üle punelehtede ja granaatõunaseemnetega.



Rukkijahus paneeritud räimed

värskeid räimi, puhastatud
jämeda jahvatusega täistera rukkijahu
muna

Löö sügavamas taldrikus lahti muna. Teisele taldrikule vala rukkijahu ning maitsesta see soola ja musta pipraga. Paneeri räimerümpasid esmalt jahus, siis kasta munasse. Prae räimesid õlis keskmisel kuumusel mõlemalt poolt.

Serveeri vastavalt iseenda ilumeele ettekirjutustele. Meil oli väärikaks järjeks Ottolenghi uuest kokaraamatust "Plenty More", mille kõik retseptid on ilma igasuguse kahtluseta tarvis läbi proovida, pärit pirnimagustoit. Võttis sõnatuks! Tänaseks side lõpp.

neljapäev, 18. september 2014

Ahjus küpsetatud paradiisiõunad jogurti ja pähkli-seemnegranolaga

Armastan värskeid puuvilju ja marju nii väga, et võin ainuüksi neist täis süüa mitmekordse soovitusliku päevase puu- ja köögiviljanormi. Peotäie asemel on sobivamaks mõõtühikuks kausitäis, kuigi kauss on siinkohal pigem mõtteline mõõduandja, mida füüsilisel kujul üldse tarvis pole, sest marjad liiguvad peenralt või põõsast enamasti ikka otse suhu. Marjade suures koguses toorelt tarbimine ei mõju muidugi enesetundele alati just kõige paremini, aga värskete aiasaaduste ületarbimist ei ole võimalik ratsionaalsete argumentide abil ennetada. Maasikate-vaarikate liigsöömisest tingitud teatava jõuetuse ja tavamõõtmetest suurenenud kõhu jaoks oleme kasutusele võtnud lausa omaette termini: vastavalt strawbelly või raspbelly. Mis seal salata, rikkaliku saagiga sügise puhul on asjakohased mõisted ka bluebelly, lingonbelly ja cranbelly, kuigi sel aastal ühtegi neist kolmest ette pole tulnud...

Iga järgmise saaduse hooaja alguses mõtlen, et just see mari või puuvili on minu suurim lemmik: maiustan temaga toorelt, lisan jookidesse-salatitesse, püüan leida retsepte, mis tutvustaksid uusi intrigeerivaid maitsekooslusi. Igal kujul on ta hõrk ja maitseküllane, tulvil tervist turgutavatest vitamiinidest ja mineraalainetest. Veel enne, kui jõuavad tekkida esimesed tüdimuse- või küllastumusemärgid, veel enne, kui proovimist vajavate retseptide nimekiri on end ammendanud, jõuab oma tippvormi järgmine aiasaadus ning kõik kordub otsast. Praegusel hetkel olen võrdväärselt vaimustunud kodumaistest õuntest, pirnidest ja ploomidest: kui palju erinevaid sorte ja maitseid, lõputult erinevaid kasutusvõimalusi. 


Üks õun, mis teistega võrreldes ehk pisut tagaplaanil, on paradiisiõun - välimuse poolest nimele vastav, ent maitseomadustelt esmakohtumisel ehk mitte nii taevalik, toorelt harva tarbitav, peamiselt ilmselt kompottidest tuntud. Mind oli juba mõnda aega tagasi jäänud kummitama Green Kitchen Stories blogis nähtud fotod ahjus küpsetatud paradiisiõuntest. Jahutatult ja serveerituna meejogurti ja ahjus krõbedaks röstitud vürtsiste seemnete ja pähklitega maitsesid need imeliselt, meenutasid maitselt ehk kõige enam õuna-pohlamoosi.



poolitatud paradiisiõunu
kookosrasva
Demerara suhkrut
jahvatatud karemoni

Poolita õunad, mõned risti-, teised pikkupidi, et tulemus oleks visuaalselt põnevam. Säti peale mõned kookosrasvatükid ning raputa peale veidi Demerara suhkrut ja jahvatatud kardemoni. Küpseta ahjus 180 kraadi juures 20 minutit. Tõsta ahjust välja ja lase jahtuda.



Pähkli-seemnegranola (retsept blogist Chocolate & Zucchini)
150 g pähklite segu (India pähklid, sarapuupähklid, pekanipähklid, parapähklid)
100 g päevalilleseemneid
25 g kookoslaaste
25 g kookoshelbeid
50 g mett
30 g kookosrasva
1 1/4 tl kaneeli
1/8 tl jahvatatud nelki
1/8 tl riivitud muskaatpähklit
1/4 tl meresoola
1/2 sidruni riivitud koor
Eelsoojenda ahi 160 kraadini. Purusta pähklid ja seemned köögikombainis soovitud suurusega tükkideks, vala kaussi. Lisa kõik ülejäänud komponendid ning sega käte abil hoolikalt segamini. Kalla küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile (mul oli 22cm ruudukujuline vorm) ning küpseta iga 10 minuti järel segades 25-30 minutit. Tõsta ahjust välja, lase täielikult jahtuda ning hoia õhukindlalt suletud purgis.


Hõrgu maiuspala saamiseks sega Pajumäe mahe jogurt meega ning serveeri ühes röstitud paradiisiõunte ja seemne-pähklimüsliga.

teisipäev, 16. september 2014

Suitsukalaleib sinepi-õunamoosiga

Ma ei tea, kas see ka väljapoole paista on, aga mulle meeldib kord, süsteem ja organiseeritus. Kui mitte kõigis valdkondades, siis vähemalt nendel elualadel, mis mulle enam sümpatiseerivad või hingelähedasemad on. Laupäevast koristamist koos sinna juurde kuuluva nipsasjadelt ja tehnikavidinatelt tolmu pühkimise, vaipadelt tolmu võtmise ja põrandate pesemisega ma lapsena ei armastanud, kuigi ega täiskasvanud minult suurt panust oodanutki. Kokkuleppe kohaselt pidin korras hoidma oma kummuti ja kirjutuslaua koos sinna juurde kuuluva kapi ja sahtlitega. Esimese kraamimisest ei hoolinud ma samuti: riiete kokkuvoltimine põhjustas tarbetut peavalu ja tulemus polnud kunagi võrreldav sellega, milleks eT suuteline oli, riietele jäid sisse kortsud ja nad ei tahtnud kunagi sahtlisse ära mahtuda. Lisaks võis olla kindel, et juba järgmisel päeval on vaja selga panna pluus, mis eelmisel päeval kõige alla sai pandud, nii et kogu vaev oli olnud asjata. Seevastu paberilehtide, olgu tegemist dokumentide, kontrolltööde, retseptilehede või teatrikavadega, süstematiseerimisele olen nõus alati aega pühendama. Klassifitseerimise aluseks võivad olla lehtede suurus või tööde valmimise aeg, kirjutiste sisu või kasutatud pastapliiatsi värv. Kiirköitjad, auguraud, kiletaskud ja värvilised paberiribad on sellest töös kõik head kaaslased. Kuna mu õppematerjalid on praeguseks hetkeks süstematiseeritud suurimal võimalikul määral, olen viimasel ajal kulutanud energiat oma proovimist väärivate retseptide nimistus korra loomisele, ent see on osutunud üsna komplitseeritud ettevõtmiseks: kas lähtuda toorainest või valmistamismeetodist, komponentide arvust või hooajast. Annan uue nime, tõstan ümber, panen mitmesse alakategooriasse, kustutan jälle ära... Nüüd tundub, et olen enda jaoks lõpuks teatava loogika välja töötanud, mis muidugi ei tähenda, et ma varsti jälle otsast ei alustaks...

Sarnast korda taotlen külmikus, ainult et seal kordub protsess nädalast nädalasse: kapi sisu vahetub ikka kiiremini kui täieneb üritustelt saadud infolehtede hunnik või raamatukollektsioon. Kõik produktid on reastatud vastavalt "parim enne" või "kõlblik kuni" kuupäevale, ikka uuemad ees- ja vanemad tagapool. Alumisel riiulil on piimatooted (jogurtid, koored, või), keskmisel joogid (mahlad, hapendatud piimatooted), juurviljad või karpides puuviljad, maitseroheline, ülemisel liha ja kõikvõimalikud purgid erinevate kastmete, hoidiste või määretega. Just ülemise riiuli parempoolne nurk on hea paik, kust võib olla lootust leida lisandeid, mis valminud roa põnevamaks muudaks. Eriti tänuväärsed on need juhtudel, mil konkreetsem tegutsemisplaan puudub, aga ometi maitseelamust kogeda sooviks. Täna näiteks otsustasime päeva alustada võileibadega, et oleks võimalus nautida eelmisel õhtul küpsetatud jämeda jahvatusega jahust valminud rukkileiba, mis kodu hõrkudest toidulõhnadest selle kõige paremaga täitis. Peab möönma, et sel korral oli ahjust hoovav aroom nii vastupandamatu, et esimesed viilud lõikasime lausa ahjukuumast pätsist. Vanarahvas öelnud, et esimese päeva leib tekitab kõhuvaegusi, aga küllap oli legend välja mõeldud selleks, et leiba ikka terveks nädalaks jaguks. Otse ahjust võetud leib, lisandiks või või mesi, ehk pisut piima, ja köögist lahkumine muutub äkki väga raskeks...


Saagirikka sügise udustel hommikutel ei ole maitseküllaste võileibade valmistamine just ülemäära palju peavalu valmistav ettevõtmine, kui valida tooraine, mille omadused on parimad just praegusel ajahetkel. Rukkileiva, avokaado, salatilehe, kollaste ja roheliste tomatite, mustade ja roheliste oliivide, kapparite ja basiilikulehtede kooslus pole küll revolutsiooniline, aga väga maitsev sellegipoolest, rääkimata visuaalsest rõõmust.


Teise koosluse võtmekomponendid pärinesid külmiku ülemiselt riiulilt. Leivaviilule veidi võid, heldelt Peipsi kaluritelt pärit suitsukoha, lahke käega eelmisel nädalal valminud sinepi-õunamoosi (tegin d-kokaraamatus avaldatud Janno Lepiku retsepti järgi pool kogust, ainult et 75 g Põltsamaa sinepi asendasin kahe tagasihoidlikuma lusikatäie Dijoni sinepiga), peale rõdukastist võetud õunast lõigatud sibulõunaviilud, mis veel öist jahedust õhkasid, veidi kooritud kanepiseemneid ja mõned estragonilehed. Oh ...

esmaspäev, 15. september 2014

Eesti toidu telk Vanamõisa käsitöölaadal

Suvisel Eestimaal toimub nõnda palju laatu, et neist kõigist teadlik olek, rääkimata kohaleminekust, on lihtsalt võimatu. Ega neid kõiki olegi mõtet külastada: laadapaiku võib lahutada sadu kilomeetreid, aga müügiks välja sätitud kaup kipub ikka vallast valda ja aastast aastasse korduma. Nagu arvatagi võib, on minu jaoks alati kõige kutsuvamad söögi- ja joogipoolisega seotud laadad. On põnev näha, mida uut on kodumaal kasvatama hakatud ja mida saagiga peale hakatud. Selliste suurte müügiürituste võluks on võimalus kaupa mekkida ja tootja või autoriga juttu ajada, küsimusi esitada, huvi tunda, kiita või täiendusettepanekuid esitada.


Augustikuu eelviimase nädalavahetuse laupäeval toimunud Vanamõisa käsitöölaadal oli olemas kõik eelpool mainitu ja lisaks veel üks toiduhullude tõmbenumber: kulinaarne duett, mis tõi lavale järgemööda viis toidublogija ja tippkoka paari, kes üheskoos süüa valmistasid ja publikule maitstagi pakkusid. Kui Vanamõisas Eesti toidu telgis täpselt viis minutit enne vaatemängu algust istet võtsin, teadsin kohe, et ega ma sealt kogu päeva vältel suurt liigu, ja mul oli peaaegu õigus.


Esimesena olid laval Ragne Värk ("Kokkama Ragnega") ja Ööbiku gastronoomiatalu looja Ants Uustalu. Ragne ettevalmistus oli muljetavaldav: lisaks kolmeosalisele magustoidule, mis koosnes marjamahlast valminud rukkivahust, punase sõstra võidest ja õhulisest beseest ja mida kõike serveeriti võluvatest pisikestest klaasist purkidest ja kus oli saavutatud just õige magusa ja hapu tasakaal, oli ta jõudnud kaasa küpsetada mitu pätsi leiba, mis, tuleb tõdeda, peaaegu et ületasid minu jaoks kõik tol päeval pakutud magustoidud. Eestimaisest rukkijahust ja juuretisest valminud leib on oma, kodune ja hõrk, soolaselt toitev, magusalt lohutav. Ragne rääkis, et tema koduleivas on lisaks rukkijahule veel odra- ja tatrajahu, hirsiterad, mesi ja linnasejahu. Viimast lisavat ta ka biskviitidele põnevama maitse saavutamiseks.


Ants Uustalu pakkus suitsutatud linaskifileed (nahaga) ühes klopitud kurgi, rediseviilu ja tillimajoneesiga. Linaskil eemaldas ta uimed ning filee saamiseks tegi pea tagant kurviga sisselõike, et liha kaotsi ei läheks: linask (nagu näitks ka karpkala) puljongi jaoks ei sobi, nii et mõistlik on fileerimistööd korralikult teha. Saadud fileele raputas ta pisut soola ning asetas siis mõneks ajaks söegrillile. Klopitud kurkide jaoks tõmbas ta kurgist juurviljakoorijaga kaussi ribad, lisas tunde järgi valge veini äädikat, soola ja suhkrut, kattis kausi kaanega ja kloppis mitu minutit üsna jõuliselt, kuniks maitsed segunenud, kurgid pehmenenud ja vedelik eraldunud. Tillimajoneesi tarbeks läks kannmiksrisse till, juurde rapsiõli, siis toores pardimuna, sinep, valge veini äädikas ja sool. Maitses nii hõrgult ja suviselt!


Vahepausil maitsesime Sandra Veeremaa valmistatud tumedast šokolaadist ja kastanijahust kooki, mis oli ülimalt rammus ja väga magus suutäis (õigemini, suutäied, sest tükk oli nii helde käega lõigatud, et isegi poole söömisega tekkis hommikusel ajal veidi raskusi). Kook oli nauditav tekstuuride poolest: tihke kakaone põhi, toorjuustuselt kreemjas keskosa ja šokolaadiselt siidjas kate.



Järgmisena tegi etteaste päeva kõige lõbusam paar ehk Silja Luide ("Jagatud rõõm") ning restoranide Moon ja Kolm Sibulat asutaja, omanik ja peakokk Roman Žastserinski.


Silja Luide segas efektiivse elegantsiga kiirelt kokku blondie-taina, millesse läks võid, valget šokolaadi, kaera- ja nisujahu, küpsetuspulbrit, heledat toor-roosuhkrut, mune ja mustikaid, tulemuseks kõiki magusasõpru võlunud hõrgutis, milles või rammusust ja suhkru magusust tasakaalustamas mustikate malbus.



Silja vilunud käeliigutuste kiirus võimaldas tal abiks olla ka soolase toidu valmistamise.


Roman pakkus soola ja pipraga maitsestatud pardirinda, millele seltsiks vaarikavinegrett (vaarikad, šalottsibul, viinamarjaseemneõli, oliiviõli, portvein, vaarikaäädikas (vaarikad olid ööpäeva valge veini äädikas seisnud), mesi ja valge trühvli õli) ja kodujuustu-sinepikastmes kollased aedoad.


Luksuslikest komponentidest koosnevat vinegretti olnuks tore niisamagi mekkida. Hoolimata streikivast pliidist oli valminud pardirind hõrk, lisamahlasust andsid vaarikad, vaid ubadega segatud kodujuustukaste vajanuks ehk veidi enam maitsestust.


Järgmisena olid laval Pille Petersoo ("Nami-Nami") ja Markofka toidutoa eestvedaja Inga Paenurm, kelle eesmärgiks oli rõhutada Eesti köögile ainulaadseid koostisosi ja maitsekombinatsioone. 


Pille oli ühes võtnud eelmisel päeval valminud kama-mascarpone-trühvlid, milles peidus Vana Tallinna sees leotatud kuivatatud jõhvikad.


Kohapeal valmis magustoit vanillisuhkruga vahule klopitud Saare Smetanast, mille peal vaarikad ja või-suhkrusegus krõbedaks praetud musta leiva tükid. 


Inga Paenurm pakkus publikule leivasuupisteid: rukkileivaviilule määritud peterselli, porgandipealsete ja meega maitsestatud võile oli tõstetud tükike suitsuliha, mis enne suitsutamist määritud kokku sinepist, õunaäädikast, sojakastmest ja meest marinaadiga.


Järgmisena lavale astunud paari esinemine oli algusest lõpuni hästi ette valmistatud, ent samas loomulikult toimiv koosmäng, mille tulemusena valmis kaks soolast rooga. Piret Hanson ("Puhas rõõm") ja restorani Diip peakokk Toomas Lääts keskendusid kalale ja tomatitele. 


Otse pannilt saabunud, seest soojad ja pealt krõbedad ricotta-murulaugusõrnikud paksu hapukoore, vürtsikilu ja fenkolipealsetega olid maitsvad niisamagi, kuid muutusid millekski vastupandamatuks, kui kõrvale lonksata läbipaistvat tomatikonsomeed, mille välimus süütult puhas, maitse aga nõnda rikkalik, et kõigi kasutatud komponentide äraarvamine keerukaks ülesandeks osutus. 


Kalasõpradele pole ilmselt tarvis pikemalt selgitada, kui hästi maitses tomatikastmes seisnud praetud rääbis. Algseks plaaniks olnud pakkuda räimi, aga tuuled olevat puhunud nõnda, et räimi kalameestel laadapäevahommikul pakkuda polnud, nii et tuli leida sobiv alternatiiv. Usun, et mekkijaid olid tuulele tänulikud. 


Viimasena sidusid põlled ette ohtralt kokaraamatuid kirjutanud Lia Virkus ja restorani Wicca peakokk Angelica Udeküll. 


Lia Virkus demonstreeris, kuidas sulatatud piimašokolaadist ja hapukoorest ootamatutele külalistele midagi head pakkuda. 


Iluks hooajaline mari ja värske ürdileht. 


Angelica Udeküll hoolitses selle eest, et ka mitte eriti magusalembestele külalistele midagi kaunist hooajalist soolast pakkuda oleks: valmis kukeseene-singi-kartulisalat murulauguvinegreti ja õitega. 


Pärast etenduse lõppu jäi veel veidi aega, et müügiplatsil uudistada, kuigi letid olid õhtupoolikuks juba üsna tühjad. Ühest küljest võiks arvata, et parimad palad olid kadunud, aga teisalt jäi lootus, et nüüd pääseme paremini ligi avastamata pärlitele. Mõned ampsud jõudsid suhu, mõned palad läksid kotti, kokadki täiendasid oma kodumaise kraami varusid.

reede, 12. september 2014

Soolased suvikõrvitsavahvlid kahe erineva kattega

Kui hommikuti on tarvis kuhugi graafikujärgselt jõuda, kipub hommikusöögiks ikka pisut liiga vähe aega jääma: võin ärgata varem ja kõik vajalikud toimingud tehtud saada, aga minule tarvilik nautimispooltund kahaneb ikka nautimisminutiteks. Seda eriti juhtudel, mil vilunud pudru- või võileivavalmistamisliigutuste asemel muid tehnikaid kasutada on vaja. Tänaseks hommikuks olime plaaninud soolaseid suvikõrvitsavahvleid kahe erineva kattega, süüdlaseks lahtine petipakk, veidi vaevatud moega külmkapis oma aega ootav rullkõrvits ja aknalaual täpselt parajasse küpsusastmesse jõudnud mango. Hommikune toimetamine köögis oli tõeliselt tempokas: eT ja mina müksasime teineteist pidevalt erinevate kehaosadega, terad maisitõlvikust lendasid põrandale, minu oranž pluus sai mao asukohale viitava punase täpi granaatõunamelassist ning üks armas savikauss jäi ilma killukesest oma äärest, aga õnneks sündis sellest kõigest midagi maitsvat.

Algset retsepti, mis on pärit blogist Dolly and Oatmeal, sai tegemise käigus veidi kohendatud. Või kui täpsem olla, siis esimesed muudatused tekkisid pea iseenesest... eT lubas koostisosad juba eelmisel õhtul paberile kirja panna, et hommikul kohe tegutsema saaks asuda, mina pidin komponendid kokku segama. Komponentide loetelu algus oli igati loogiline, aga kolmandal real oli ootamatult kirjas "2 tsp freshly ground black pepper". Pärast viiendat keerdu pipart keeldus mu käsi edasisest koostööst ja mõtlesin endamisi, et on see retseptilooja vast pipraarmastaja! Lõpuni jõudes selgus, et soola pole soovitatud üldse lisada. Kuna minu arvates on veidi soola hädavajalik igas toidus, et maitsed paremini välja tuleksid, toimisin ka sel korral vastavalt oma tõekspidamisele: algul näpuotsaga, pärast esimest magedavõitu vahvlit ikka juurde. Hiljem selgus, et väsinud retseptikirjutaja oli retsepti omatahtsi pisut lühendanud ning soolarea alguse pipra oma lõpuga ühendanud... Meeleolukaid hommikuid!

10 kogukat, pealt krõbedat ja seest pontsakat vahvlit

2 tassi jahu (mul oli segu tatra-, riis-, maisi- ja kikerhernejahust)
1 1/2 tl küpsetuspulbrit
1 tl soola
värskelt jahvatatud musta pipart
1 1/2 tassi petti
2 muna
1 jämedalt riivitud suvikõrvits
3 sl oliiviõli
1 hakitud küüslauguküüs
peotäis hakitud värskeid basiilikulehti

Mõõda väiksemasse kaussi jahu, küpsetuspulber, sool ja pipar, sega läbi. Suuremas kausis vispelda kokku pett, munad, oliiviõli, küüslauk ja basiilik, lisa suvikõrvits ja lõpuks kuivained. Tainas jääb üsna paks, mis annab tulemused tihked vahvlid, mis pealt siiski mõnusalt krõbedad. Eelsoojenda vahvlirauad, määri need kergelt meelepärase kuumust taluva õliga ning küpseta keskmisel kuumusel vahvlid. Kuldpruunist toonist õige veidi tumedamate vahvlite maitse ja tekstuur on parimad. Valmis vahvleid võid vajadusel ahjus soojas hoida.

1 maisitõlvik
2 tl kookosrasva
1 pisike hakitud šalottsibul
veidi paprikapulbrit
Kuumuta väikeses kastrulis madalal kuumusel kookosrasv, kuumuta selles sibulat, kuni see muutub klaasjaks. Lisa maisiterad ja paprikapulber, kuumuta pidevalt segades paar minutit.

1/2 mangot
1 väike kollane paprika
1 talisibul
peotäis koriandrit
1/2 laimi mahl
näpuotsatäis soola
Haki mango kuubikuteks, paprika õhemateks lühemateks ribadeks, talisibul nurga all viiludeks, koriander jämedalt. Pane kõik kaussi ning sega laimimahla ja soolaga läbi.

kodujuustu
granaatõunamelassi
näpuotsatäis soola
mõned ahjus kuivatatud tomatid
Sega kodujuustu hulka maitse järgi granaatõunamelassi ja vajadusel õige pisut soola, lisa kuivatatud tomatite neljandikud.

Tõsta ühele vahvlile mangosalatit ja kuumutatud maisi, teisele kodujuustusegu, salatilehti ja tomativiile.

Nagu näha, ei jõudnud hommikul isegi pilti teha. Õigemini võib seda järeldada sellest, et midagi pole näha!

Sügishõnguline kompott mesise kakao-kohupiimakreemi ja tatrakrõbinatega


Sel aastal pole mul septembrikuule ühtegi etteheidet: ta saabus täpselt ettemääratud ajal, vaikselt ja viisakalt kohe pärast 31. augustit, ja tõi ühes endaga enneolematus koguses seeni ning arvestataval määral mahlaseid õunu, nii punapõskseid kui kahkjama jumega isendeid, mesimagusaid ja hõrke ploome, pisut liigagi pudedaid pirne.



Kuu alguse esimeste päevadega kadusid kollektiivselt herilased: seni marjakorjajaid, moosikeetjaid ja muidu magusasõpru halastamatult oma agressiivse pealetükkivusega tüüdanud isendid oleks nagu sügisandide küllusest lõplikult joobnud, väsinud, rammestunud, jõuetud. Või hoopis iseendaga täiesti rahul? Puu alt korjatud, kokkupuutest rohulibledega kaetud mullakamaraga lopi saanud õuna ei ole tarvis enam enne suu juurde tõstmist kahtlustavalt takseerida, herilased on oma senised meelispaigad ehk õunapuude ja marjapõõsaste ümbrused hüljanud, neid meenutavad veel mõned auguliseks söödud ubinad ja mahlast tühjaks imenud, pisut ehk käärinud, kuid nüüd juba kuivanud viimased vaevu okste küljes püsivad karusmarjad. 



Varast ärkajat on kogu viimase nädala vältel tervitanud udu, mis toonud silmapiiri lähemale ja kinkinud lummavaid vaateid. Värskusest pakatavatel tuulevaiksetel hommikutel on linnud laulnud ennastunustavalt, justnagu oleks saabunud uus kevad.


Päikesevalgus on paari nädala eelsest ajast vaid pisut jõuetum ja malbem, kuid annab sellegipoolest sooja, nii et olen pärast kastepiiskadest küllastunud heinamaa äärt mööda kõndimist end ojja karastama läinud. Väga kaua ihu nii jahedast veest ümbritsetud olla ei soovi, aga mõtteselguse saavutamiseks polegi pikka ujumistiiru vaja. Madalam veetemperatuur on muutnud vee eluolu vaiksemaks, näha pole ei särgi, ei parte. Vaid üksik kullakarva kaelakee kinnitusotsak helkis ühel hommikul liival - võtsin selle üles, vaatlesin ja panin tagasi, et vaikelu mitte rikkuda. 



Aastaaegade vaheldumise oluline osa on tajutavate lõhnade ja kogetavate maitsete muutumine. Suvelõpp põhjustab alati vähemalt kergekujulist melanhooliat, mida kompenseerib kodumaiste sügisõunte vastupandamatu maitse. Kõige paremad on äsja alla sadanud isendid, veel nii elujõulised, mahlad liikumas - neid aias süüa, pilk puuvõrede tagant ümbrust jälgimas, on suur rõõm. Osa headust saab ikka koju toodud, sest kott mahutab veidi enam kui kõht. Augustis keetsime mitu potitäit moosi, kõik erinevate lisanditega (arooniad ja pihlakad; kaneel; piparmünt ja meliss; pohlad; tähtaniis; üks laar prooviks ka sibula ja punega) ja täiesti ilma lisatud magustajateta, nii jääb õunte ja muude komponentide naturaalne maitse kõige paremini tunda. Kui tarvitada kookidel, vahvlitel või saial, võib soovi korral mett peale niristada, aga alati pole sedagi tarvis. Eks näis, kuidas on püsimisega, aga eelmise aasta samalaadsed katsetused olid edukad ehk hallitusevabad. Säilimine sõltub ilmselt rohkem purkide puhtusest ja hoiutingimustest kui lisatud suhkru kogusest.

Selleaastasest õunasaagist oleme ühes eTga valmistanud õunasinepit, -kisselli, -pudingut, -krõbedikke ja -kooke, osa vilju on läinud salatitesse, osa pudrule.

Igal nädalal ostame turult Nopri või Prismast Pajumäe talukohupiima, mida enamasti tarvitame kuumutamata kujul hooajaliste puuviljade või marjadega, peale puistamiseks veel midagi krõmpsuvat. Tänane variatsioon samal teemal hõlmas peamiselt sügisesi luuvilju ning kodumaist tatart kaamoseks valmistuda aitava kakaoga.



Jagub kuuele

Kompott
800 g "Valget klaari", jämedate tükkidena, südamik eemaldatud
8 kuivatatud ploomi, peeneks hakitud
1 apelsini mahl ja riivitud koor
6 kardemonikupart
8 kodumaist punast ploomi, veerandikeks lõigatud, kivid eemaldatud
1 kõvemat sorti pirn, jämedate tükkidena
Pane paksupõhjalisse potti õunad, kuivatatud ploomid, apelsinimahl ja -koor ning kardemonikuprad. Lase keema tõusta, kata kaanega ning lase madalal tulel aeg-ajalt segades umbes 20 minutit vaikselt podiseda. Lisa ploomiveerandid ning keeda veel 10 minutit. Lõpuks sega hulka pirnitükid ning kuumuta 5 minutit. Jälgi, et pirnitükid ei laguneks, vaid säilitaks oma kuju ja tekstuuri. Tõsta pott tulelt, lase täielikult jahtuda.

Kakao-kohupiimakreem
500 g talukohupiima
veidi jogurtit
2-3 sl mett
2-3 sl toorkakaod
Võta kõiki komponente vastavalt oma maitse-eelistusele ning sega kokku, kuni saad meeldiva konsistentsiga kreemi.


Tatrakrõbinad
1 dl toortatart
1 sl kookosrasva
1 sl mett
1 sl toorkakaod
Eelsoojenda ahi 180 kraadini. Sulata kastrulis madalal temperatuuril pidevalt segades kookosrasv ja mesi, lisa kakaopulber ja tatratang, sega läbi ning kalla küpsetuspaberiga kaetud väiksemasse ahjuvormi, nii et tatar oleks vormis ühtlase ühekordse kihina. Küpseta ahjus 10-15 minutit, seejärel tõsta ahjust välja ja lase täielikult jahtuda.

Serveerimiseks lao kõik kihiti kaussi. 

Täidetud taldrikkõrvits

Kuigi meil saagikat rullkõrvitsataime aias kasvamas pole, on külmiku köögiviljasahtlis suvisel ajal igal ajahetkel ikka paar rohelist, suve edenedes vahel ka helerohelist või kollast rullkõrvitsat. Mõned peavad seda vilja veidi iseloomutuks, aga ilmselt just sellest tulenevalt on ta mitmekesine tooraine, mis sobib nii magusatesse kui soolastesse roogadesse, tarvitada saab hommikul, lõuna ajal või õhtul, toorelt, praetult või ahjus röstitult. Märke tüdimusest ei ilmenud selgi aastal, aga lihtsalt vahelduse ja uute väljakutsete mõttes sattus eelmise nädala turukotti veidi teistsugune kõrvitsaline: taldrikkõrvits, mis esialgsel takseerimisel pisut ülekasvanud mulje jättis, aga tegelikult väga mahlane ja maitseküllane oli - isegi suuremat sortsi seemned olid hamba all mõnusalt krõmpsuvad ja magusa mekiga. Täidiseretsept ilmselt originaalsusele ei pretendeeri, kuigi sündis pliidi ja külmiku vahelisel internetiühenduseta alal, aga väärib värske maitse tõttu siiski üles tähendamist. 



1 suurem taldrikkõrvits
1 dl (punast) kinoad
2,25 dl vett
paar puneoksa
veidi soola
peotäis värskeid aedube
1 väga väike küüslauguküüs
peotäis punet
veidi piparmünti
1 talisibul
soolahelbeid
pehmet kitsepiimajuustu

Lõika taldrikkõrvitsal ülemine osa ("kaas") pealt ning uurista lusika abil välja seemnerikas sisu. Maitse - kui meeldib, haki peeneks ja lisa täidisesse. Mõõda kastrulisse kinoa ja vesi, lisa puneoksad ja näpuotsatäis soola. Lase keema tõusta, lisa oad, kata kaanega ning lase vaiksel tulel podiseda, kuni kogu vesi on aurustunud ehk umbes 15 minutit. Kontrolli, et oad oleksid pehmed. Kui kasutad vanemaid ube, võid need eraldi keeta (toored oad on teataval määral mürgised ning põhjustavad seedevaegusi). Samal ajal valmista ette ülejäänud täidisekomponendid: haki küüslauguküüs, pune- ja piparmündilehed ja talisibul ning pane kaussi. Pudista hulka kitsepiimajuust, seejärel sega sisse veidi jahtunud kinoa (eemalda puneoksad) ja oad, lisaks veel maitse järgi soolahelbeid ja ehk vähemalt osa taldrikkõrvitsa sisust. Püüa kogu täidis kõrvitsasse mahutada, kata kaanega ning küpseta 180 kraadi juures 20-25 minutit, kuni kõrvits on pehmenenud, ent parajalt krõmps.

laupäev, 6. september 2014

Seenetoite kogu nädalaks



Juhtus nõnda, et teist aastat järgemööda tähistasime kooliaasta algust õhtusöögiga, mille keskmes Ottolenghi retsepti järgi valminud roog seentest, sedakorda seenelasanje.


A-d asjade taoline käik muidugi ei rõõmustanud, sest ta keeldub kangekaelselt endiselt seeni söömast. Põikpäisus on üks neist omadustest, mis sobib kirjeldama meid mõlemaid, niisiis ei jäta mina ühtegi seenetoitu valmistamast. Näib, et vanusega olen siiski leebumas: viimasel ajal olen siiski eraldi toidu teinud, sest möödunud nädalal sõime iga päev vähemalt korra seeni.


Erakordselt rikkaliku seenesaagiga sügisel teisiti ei saakski. Menüüs olid lisaks seenelasanjele...

...seeneraguu pošeeritud munaga (kuivatatud puravike asemel värsked, lisaks veel kukeseeni, juuretisesaia asemel kodutehtud rukkileib, veini asemel veidi sidrunimahla, pardimuna asemel kanamuna), ...


... salat marineeritud seente, Kreeka pähklite ja tahini-jogurtikastmega (rakendust leidsid kupatatud pilvikud), ...


...odrakruubi-läätsehautis seente ja praetud sibulaga (kolme eri sorti puravikega), ...


...seene-maguskartulittäidisega takod mandli-päevalilleseemnekastmega (tortiljad valmistas eT, esialgsest plaanist ainult peenemaks jahvatatud maisimannat kasutada tuli loobuda pärast esimest küpsetamiskatsetust, mille tulemuseks pannitäis liiva, niisiis sai hulka kallatud täistera speltanisujahu)...



ning seene-murulaugu-quiche (kuivemat sorti põhi, mille valmistamisel kasutasin odra-, kaera-, rukki- ja speltajahu ning oliiviõli), kõrvale sügishõnguline salat koduaias ja -metsas leidunust, valituks osutusid fenkolimugul ja -pealsed, "Suislepad", pohlad, mis üle kallatud vinegretiga, kus mesi, õunaveiniäädikas, oliiviõli, sool ja pipar.

Kõik nõnda eriilmelised toidud, et üht lemmikud valida oleks võimatu. Lisaks poetasime seeni peoga veel salatitesse ja suppidesse.

Lasanje täidisesse kuivatatud puravikke ei lisanud, vaid suurendasin veidi värskete seente (otseloomulikult puravike!) hulka. Lasanjeplaadid valmistasin toortatrajahust, millest itaallaste juuresolekul ei julgeks rääkida, aga avatuma meelega hea toidu sõpradel ei tohiks selle vastu midagi olla. Kulinaarset loogikat kodumaise tatra ja seente koosluses ju leidub ning maitsepungadki kiitsid takka.

Lasanjeplaadid

180 g tatrajahu
2 muna
1/2 tl meresoola

Sega suures kausis jahu ja sool, tee keskele süvend, löö sisse munad, klopi need kahvliga lahti ja sega jahuga. Sega taigen ühtlaseks ning kummuta kergelt jahusele lauapinnale. Sõtku u 5 minutit, vajadusel lisa veidi jahu või vett. Mässi tainapall kilesse ning jäta vähemalt pooleks tunniks toatemperatuurile seisma. Jaga tainas neljaks, tööta ühe osaga korraga, ülejäänud jäta kile sisse. Rulli tainatükk lahti võimalikult õhukeseks, aeg-ajalt keera tainast ning puista juurde jahu. Lõika tainas vajaliku suurusega plaatideks. Autentsuse taotlejad võtku joonlaud ja mõõtku välja ristkülikud suurusega 12x15 cm, teised juhindugu kasutatava ahjuvormi suurusest. Lase saadud plaatidel veidi kuivada ning kasuta siis lasanjes.

Lasanje kõrvale valmis lihtne salat tomatitest, salatilehtedest, valge veini äädikast, oliiviõlist ja soolahelvestest. Tartu turul oli sel suvel saada võrratult delikaatse struktuuri ja just parajalt magusa maitsega kollakate triipudega rohelisi tomateid, iga kord just jao pärast, paar-kolm tavapäraste punaste isendite kõrval. Täna jõudsime turule paraku pisut liiga hilja: minu lemmikud olid juba kellegi teise köögilauda kaunistama ja maitsemeeli rõõmustama sattunud. Tagasihoidlik turutädi teatas, et paraku tal enne järgmist aastat mulle uusi ka pakkuda ei ole. Lisaks jutustas ta, et uus sort sattus tema letile müügiks eksikombel: naine oli plaaninud ühte kasvuhoone nurka oma pere tarbeks eksperimendi korras paar põnevama viljaga tomatit istutada, aga kevadise seemnekülvi ajal läksid pakid segamini, rohelisi tomateid sai oodatust hoopis rohkem ning ülejääk läks tartlastele turustamiseks. Andsin juba aegsasti teada, et ta järgmisel kevadel minu peale mõteldes seemne või paar kindlasti mulda pistaks...

teisipäev, 2. september 2014

Kooretarretiste koorekiht

Tuttav kokk selgitas mulle kunagi, et tal pole kulinaarmaailmas üht kindlat autoriteeti või eeskuju, sest kui oleks, leitaks ta toiduvalmistamisstiilis sarnasusi tema mainitud koka käekirjaga ning suure tõenäosusega järgneksid süüdistused kopeerimises. Mind õnneks selline oht ei ähvarda, sest kokk ma ei ole ning originaalsusele ei pretendeeri, seepärast võin ütelda, et minu absoluutseteks lemmikuteks kokandusmaailmas on Yotam Ottolenghi ja Sami Tamimi. Esialgu arvasin, et see on teatava aja järel mööduv vaimustusepuhang, ent pärast mitmeaastast aina tugevnevat kiindumust oleks seda juba kohatu väita. Ja mis kõige hämmastavam, selles (paraku küll ühepoolses!) kirglikus suhtes pole olnud ühtegi halli ja igavat argipäeva: iga koos veedetud hetk pakub üha uusi maitseüllatusi ja -elamusi, pärast mida tõden ikka ja jälle, et paremaks enam minna ei saa. Aga saab küll. Olen kogetud toidunaudingute eest oma kahele iidolile siiralt tänulik ja loodan, et kulinaarne muusa ei kavatse neist hetkekski lahkuda.

Tänaõhtune suurüllataja oli võrratuid maitserännakuid pakkuvast kokaraamatust "Jerusalem" pärit kooretarretise valmistamise juhend. Tegin vaid ühe muudatuse: vähendasin suhkrukogust enam kui poole võrra, aga seda teen pea kõigi koogi- ja magustoiduretseptide puhul. Kõik ülejäänu oli täiuslik. Olen veendunud, et paremat kooretarretist ei ole võimalik valmistada. Ausalt.


 Ühe sööja kohta

50 ml täisrasvast toorpiima
50 ml vahukoort (Nopri on suurepärane valik)
10 g rafineerimata suhkrut
1 želatiinileht
50 ml Kreeka jogurtit
tükike vanillikauna

Pane želatiinilehed külma vette. Mõõda väikesesse kastrulisse piim, vahukoor, suhkur ning vanillikaun ühes sellest eemaldatud seemnetega. Kuumuta saadud segu keemiseni, tõsta tulelt, eemalda vedelikust vanillikaun ning pese see puhtaks. Mõõda suuremasse kaussi Kreeka jogurt ning lisa sellesse pidevalt vispeldades peene nirena kuum piimasegu. Pigista želatiinlehed täiesti kuivaks ning lisa suurde kaussi. Vispelda, kuni segu on täiesti ühtlane. Jaga segu väikestesse portsjonivormidesse (ühe mõõduks vähemalt 150 ml), lase jahtuda ning tõsta vähemalt viieks tunniks külmikusse.

Tarretise vormist eemaldamiseks tõsta vorm minutiks-paariks kuuma vette (võid tarretist noa abil vormi seinte küljest lahti teha) ning kummuta magustoidukaussi. Serveeri pošeeritud puuviljade, moosi või värskete marjadega. Algses retseptis oli tarretist serveeritud aniisinapsis pošeeritud virsikutega, mina pošeerisin nektariine apelsinimahlas, mis lahjendatud veega ning maitsestatud mee ja tähtaniisiga. Selleks pigista väikesesse kastrulisse ühe apelsini mahl, lisa 1 dl vett, 1 sl mett ja 3 tähtaniisi. Kuumuta, kuni mesi on sulanud, ning lisa kaks poolitatud nektariini, millelt kivid eemaldatud. Kuumuta keemiseni, kata kaanega ning lase tasasel tulel u 30 minutit podiseda, täpne aeg sõltub nektariinide küpsusest. Iga 10 minuti järel võiks nektariine ümber pöörata, sest ilmselt ei kata vedelik nektariine täielikult. Lase nektariinipoolikutel pošeerimisvedelikus täielikult jahtuda, eemalda vedelikust tähtaniisid, sega hulka 2 sl sidrunimahla ning lõika siis iga nektariinipoolik kolmeks, saadud segmendid pane tagasi pošeerimisvedelikku. Tõsta iga tarretiseportsjoni juurde neli viilu nektariini, nirista peale pošeerimisvedelikku ning puista üle 1 sl hakitud pistaatsiapähklitega.

Britid ütlesid selle kohta: "Pure bliss." Eestlased lihtsalt mõmiseksid rahulolust.

esmaspäev, 1. september 2014

Salat varastest sügisandidest




Mulle tundub, et olgu asukoht ja tegevusala milline tahes, Eestis üles kasvanud inimese jaoks jääb 1. september ikka sügise algust tähistama. Lisaks õpilase staatuses olevatele noortele saavad järsku asisema ilme ka nende pereliikmed ning kummalisel kombel sugulased-tuttavadki. Suverütm muutub jahedamate ilmade ja muutunud saatekavaga järsku kuidagi kohatuks. Varahommikused suplused, lõunasse veninud hommikusöögid, laisad paljasjalgsed marjaretked, hetke ajel teoks tehtud väljasõidud mõnusate toidupausidega ning kaua igatsetud piknikud muutuvad kiirelt helgeteks mälestusteks. Varsti näib, nagu oleks see kõik vaid kaunis unenägu olnud. Poristel sügisõhtutel, arktiliste temperatuuridega talveöödel või lörtsistel kevadhommikutel ei võigi kindel olla, kas suvi siinsel laiuskraadil üldse igal aastal saabub. Aga ta tuleb üha uuesti, kui mitte varem, siis juulikuus kindlasti. Kord kohal, saab selgeks, miks me teda alati nii truult ootame ja andunult armastame. Suvi on siinmail eriline, teda tuleb nautida kogu ta üürikese kestvuse vältel ja kõigi meeltega.Vähemalt sama oluline on temast õigel hetkel lahti lasta, mitte takistada ta minekut, mitte temast kramplikult kinni hoida ja ise narriks muutuda. Tuleb elegantselt keerata selg, korra ehk veel viibata, hillitsetult, eneseteadlikult, ning olla valmis saagiküllaseks sügiseks.


Tänasel hommikusöögilaual ei leidnud maasikaid, vaarikaid, nektariine, virsikuid ega aprikoose. Polnud tomatit, kurki, suvikõrvitsat, pommut, basiilikut ega punet. Salatikausis said maitsestamata jogurtiga täiuslikuks sügissümfooniaks segatud hoopis algava hooaja parimad palad.


punast peeti (peedid tervelt koorega keedetud, seejärel kooritud, hakitud, segatud õli, punase veini äädika, hakitud pune ja soolaga ning 180 kraadi juures 30 minutit küpsetatud, siis jahutatud)
õunu (paradiisiõunu ja "Valget klaari")
kupatatud ja vajutise all olnud seeni
valget sibulat, hakitud
keedetud muna, hakitud
lehtpeeti, peenelt hakitud
pohli
salveid, peenteks ribadeks hakitud
maitsestamata jogurtit
roosat soola

Kõike vastavalt oma maitse-eelistustele, nautida värske koduleivaga.  Kui kauss tühi, ei meenugi enam, miks sügise saabumine esialgu nii vastumeelne näis...