Kartulisalat porgandi, õuna, vutimunade ja angersägaga Kreeka jogurti kastmes

Minu jaoks on kartul mitte aastaringselt kättesaadav põhitoiduaine, vaid hooajakaup, mis on oma headuse tipul vaid loetud nädalad. Nii on millestki muidu ehk tüdimust tekitavalt tihedalt tarbitavast toorainest saanud eriline luksuskaup. Maitseküllase noore kartuli kohaloleku auks (ja paraku peatse lahkumise hirmus) valmis lõunasöök klassikalise kartulisalati ainetel. Ilmselt sagedastest vihmahoogudest, madalast temperatuurist ja veidi kolletavatest kaskedest tingituna tungis salatisse esimesi sügisesi noote. Kas märkavad neid teisedki või olen vaid mina melanhoolne?

koorega keedetud värskeid kartuleid ja noori porgandeid (ideaalis veel soojalt)

häid hilissuviseid mahlaseid eestimaiseid õunu ("Suislepp" on suurepärane valik)

2 minutit keedetud vutimune

marineeritud angersäga (ei ole hädavajalik, aga askeetliku lähenemise puhul võiks kõik komponendid peale kartuli üleliigseks tembeldada!)

õunaäädikat

Kreeka jogurtit

hakitud estragoni

(roosat Himaalaja) soola

Lõika kartulid ja porgandid meelepärase suurusega tükkideks, viiluta õunad (koorimine on vajalik vaid importkauba puhul!), koori ja poolita vutimunad ning kalla kõik kaussi. Lisa mõned tükid angersäga, veidi õunaäädikat, paar lusikatäit Kreeka jogurtit, oma ürdilembusele vastavas koguses estragoni ja veidi soola. 

Porgandi-odrajahukarask päevalilleseemnetega

Siinses veebiruumis valitsenud vaikus on veninud nõnda pikaks, et ka kõige sõnaosavam jääks hätta viimase postituse ja uue sissekande vahelise ajalõhe ületamisel. Juba kuid olen mänginud mõttega blogi mustandite leht lahti lüüa ning pärast pikka hommikueinet, kosutavat lõunat või luksuslikku õhtusööki siia mõni meelepärasem maitseelamus üles märkida, aga tegudeni pole seni veel jõudnud. Küllap on põhjuseks minu halb harjumus alustada oma internetiseanssi teiste blogide uute sissekannete lugemisega. Kui see kord tehtud, on juba järgmine söögiaeg kätte jõudnud ja kes siis näljasena toidust kirjutada suudab... Lisaks olen ikka arvanud, et hea blogisissekanne peab samaaegselt sisaldama kolme elementi: uuenduslikku retsepti, isuäratavat fotot ja inspireerivat teksti. Ja alati on vähemalt üks neist puudu olnud! Ka tänane õhtu pole erandiks, aga nüüdsest alates järgin põhimõtet, et "tehtud" on pahatihti parem kui "täiuslik". Püüan edaspidi kirjutada sagedamini ning jagada retseptidele lisaks mõtteid toidust ja teha ülevaateid oma toiduelamustest.

Alustuseks iseseisvuse taastamise päeva hommikuks valminud karask, mis tekitas kõigis sööjais mõnusalt koduse tunde ja meeldis isegi mu vennale, kes muidu karaskit üldse ei söö. Tea nüüd, kas põhjuseks hea retsept või kalendripühast tingitud isamaaline meelsus... Või hoopis lisandid, mis pärit eelmisel päeval Karilatsis toimunud ökolaadalt ja meie oma sahvrist? 

Kattekombinatsioone oli kohvi kõrvale kolm: suitsuangerjas, Kolkja hapukurk ja till; sõir, kollased kirsstomatid ja petersell; kõva kitsepiimajuust, suhkruta õunakeedis ja vaarikamoos. 

2 suurt muna
0,5 sl mett
0,5 tl soola
2,5 dl petti
3,5 dl odrajahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
0,25 tl söögisoodat
2 väiksemat porgandit, riivitud
25 g võid
pealepuistamiseks peotäis päevalilleseemneid

Kuumuta ahi 180 kraadini. Võta 23cm läbimõõduga (klaasist) vorm, pane sinna või ning tõsta ahju sulama. Klopi kausis lahti munad, lisa mesi (kui kasutad kristalliseerunud mett, võid selle hoopis sulavõile lisada, et mesi vedelamaks muutuks ja ühtlaselt tainasse jaotuks), sool ja pett. Sega teises kausis omavahel odrajahu, küpsetuspulber ja söögisooda ning kalla munasegu hulka. Lisa riivitud porgandid ja sulavõi (enne määri vormi põhi ja seinad sulavõiga), väldi ülesegamist. Kalla tainas vormi ning puista üle päevalilleseemnetega. Küpseta 30 minutit, kuni karask on nii pealt kui põhjast kuldne. Naudi ahjusoojalt meelepäraste lisanditega. Või on klassikaline luksus, kõik muu liigitub juba hedonismi alla, aga korra aastas hommikuti ju võib!