Tänupühad

Aastast aastasse korduvad kalendritähtpäevad annavad elule rütmi, tekitavad turvatunde ning annavad põhjuse plaanide tegemiseks. Sageli peetakse pühasid lisapingete allikateks, kuid stress on probleemiks vaid juhul, kui lähtutakse eeldusest, et tähtpäevi tuleb pidada mingil kindlal viisil. Mida suurem on lõhe arvatava ideaalsuse ja kogetud tegelikkuse vahel, seda tõenäolisem on pettumine. Oluline on esmalt mõtiskleda, milline on saabuvate pühade sisu ja tähendus iseenda jaoks, ning seejärel selgeks mõelda, kuidas neid nii endale kui oma lähikondsetele võimalikult meeldivaks muuta.

Kuigi me enda rahvakalendris on palju pidupäevi, millele teenimatult vähe tähelepanu pööratakse ning mida taaselustada võiks, otsustasime novembri lõppu siiski Ameerika tähtpäevaga rikastada. Võõrapärasele nimele (Thanksgiving) vaatamata võiks päeva olemus ehk tänulikkuse välja näitamine kõnetada meid kõiki: eirata ühel päeval tööga seotud ülesandeid ning võtta aega, et tulla kokku pereliikmetega, üheskoos süüa ning tunda rõõmu üksteise seltskonnast, heast toidust ja kõigest, mis elul on meile pakkuda.

Novembrikuu neljas neljapäev Eestis küll vaba ei ole, aga ühe mõõduka pidusöögi jõuab paindlikuma graafikuga inimene korraldada küll, kui leidub hakkajaid abilisi. Meie seekordne tänupüha menüü oli lihavaba ehk hõlmas kõiki traditsioonilisi tänupühaga seostatavaid komponente, kui kalkuniliha välja arvata. Kõik soolased toidud panime taldrikule korraga (seepärast nii mitu rakurssi samast taldrikust), erinevate elementide sobitamine pakkus põnevaid elamusi kogu söömise vältel. Maitsed harmoneerusid ning tekkinud õnnetunne meenutas, kui võluvad on söögilaua ümber ühiselt kogetud hetked. Kui süüa hästi ja koos toredate inimestega, on võimalus ainuüksi ühel päeval vähemalt kolmel korral suurt rõõmu tunda. Tundub pillav või liigselt naudingutele rõhuv? Kindlasti mitte! Ja miks? Sest ei maksa alahinnata kõhutunde osa meie elus!

Jõhvika-ingverikaste (suhkru asemel hoopis mõõdukalt mett)

Õuna-selleri-salveitäidis

Aedoad porru ja tilliga

Ahjus röstitud rooskapsad granaatõunaseemnete ja mädarõikaga

Maitseküllane praekaste

Koorimata kartulitest tamp kitsepiimast toorjuustu, küüslaugu ja rosmariiniga

 Ahjus röstitud šampinjonid

Vürtsise kõrvitsatäidisega korvikesed soolahelveste ja kookossiirupiga (kõrvale Pu Erhi tee)

Eriline tänu toidublogijatele, kelle loodud maitsvad road meie keskustelu ja hetkes viibimise võimalikuks tegid.

Moon - palju seemneid, vähe õisi

Eelmisel pealinnatiirul sai Võrgu tänaval asuva Mooni akendest sisse kiigatud pärast naabermajas asuva poe Uba ja Humal külastamist. Tol õhtupoolikul oli rahvast palju, ühtki vaba lauda silm esimese hooga ei haaranudki, õhkkond tundus kodune ja kutsuv, lubasime järgmisel korral paigaga lähemat tutvust teha. Selleks sai aeg, mil lõuna juba läbi, aga õhtusöögi jaoks aeg veel pisut varane. Hea söögi himustajaid kellaaeg muidugi ei takista, kui kõhus ruumi jagub. Vabu laudu oli ohtralt, aga suuremal osal neist pisike must klotsike kirjaga "Reserveeritud alates...". Meil broneeringut polnud, aga laua saime küll, sest oma eineid pikemalt planeerivate klientide saabumiseni oli veel omajagu aega.

Söögisaalis liikusid ringi ettekandjad, kel Facebooki info kohaselt uued ja pilkupüüdvad kleidid seljas ja naeratus näol. Letiesises kapis oli palju armsat vara, mida uudistada, nii taldrikuid, teekanne kui kokaraamatuid. Õhtusöögikaaslasega kahepeale tuvastasime seintel rippuvatel suurtel portreefotodel kujutatud naisi. Õhus heljus praetud kala ja pikalt haudunud boršisupi lõhn, mis tegi menüüga tutvumise üsna raskeks. Pelmeenid, pirukad või pliinid, uhhaa või borš - kõik kõlasid nõnda paljulubavalt, koduselt, toitvalt ja maitsvalt. Ettekandja andis teada, et uued sügistoidud on olnud saadaval vaid loetud päevad, otsustasimegi proovida, mis maitse on sügistalvisel ajal Mooni kokkade jaoks. 

Rukkikuklipoolik ja Mooni moonisai

Pisut klassikalisemate leivaviilude asemel üllatati Moonis nupsukujuliste köömneleibadega, millel lapsepõlvest tuttava köömnetega peenleiva mekk. Või oli pehmele leivale määrimiseks pisut liiga kõva. Helde moonilisand saias tagas mõnusa krõmpsu, maitse üllatusi ei pakkunud. 

Hautatud küülikukoib kartulipannkookide, broccolini ning kukeseenekastmega (15 eurot)

Kirja pandud komponentide poolest võlus küülikukoib, ent kahjuks tuleb tõdeda kodumaised kukeseened ja eksootiline broccoli kõlasid valgel paberil kokku tunduvalt paremini kui valgel taldrikul. Koorene kukeseenekaste polnud võrreldavgi möödunud suvel Põhjakal söödud kukeseenekastmega, broccolini oli soolavaba ja minu jaoks liiga pehmeks keedetud, kartulipannkoogid olid küll krõbedad, kuid sarnaselt pehme küülikulihaga nappis sel maitset. Marineeritud kapsas kahjuks muid iseloomutuid elemente ei päästnud.

Suitsutatud pardifilee punase hapukapsa ja maapirniga sidruni-meekastmes (14.50 eurot)

Suitsutatud pardifileed lubati medium-küpsusastmes ning nõnda see taldrikul minu ette ka saabus. Nahk oli mõnusalt krõbe, kaste parajalt mesine ja maitseküllane. Punane hapukapsas oli jõululik variatsioon Mulgi kapsa teemal: magushapu ja tangudest kleepjas. Maapirnipüree siidisus oli tarvilik lisand, aga hernevõrsed ja röstitud pastinaak oleks võinud olla olemata. 

Must kohv ja Mooni mooniküpsised

Pärast pisukest pettumist pearoogades pidasime pikalt aru, kas ka midagi magustoiduosakonnast proovida julgeme. Kodused ebaõnnestunud katsetused Napoleoni koogiga on tekitanud hasartliku soovi uurida, millised on elukutseliste kokkade arusaamad heast mille-feuille'st. 

Venepärane Napoleoni kook pohlamoosi ja pohlajäätisega (5 eurot)

Mooni variant oli pehmete põhjadega, täidiseks kondenspiimakreem, mis minu arvates väga juustuselt lõhnas. Ehk oli juurde segatud Merevaiku? Koogi ja jäätise magusust tasakaalustas veidi lisandina pakutud pohlamoos, mille tegid meeldivaks terveks jäetud marjad. Kohvi mõrkjus oli küll suureks abiks, kuid magustoit tervikuna jäi siiski veidi liiga läägeks. 

Igal Mooni söögilaual oli pisike tumedast klaasist vaas, milles üksik lilla nelgiõis, vars lühike. See kujund iseloomustab hästi ka minu einestamiskogemust Moonis: lill iseenesest on ju kaunis, aga konkreetne sort ei kuulu mu lemmikute hulka, on lõhnatu, iseloomutu. Oli häid ideid, aga teostus jäi ootustele alla. Ehk oli menüü nõnda uus, et põhitoitude maitsed olid veel paika timmimata?

Interjöör: 6/10 (fotod lisasid inimlikku soojust, aga puidufragmendid tekitasid miskipärast liiga tugeva seose saunaga)
Teenindus: 7/10 (esialgu paljutõotav ja tähelepanelik, hiljem aga eemalolev, paarile küsimusele jäi vastus saamata)
Toit: 4/10 (kodune ja lihtne toit on kontseptsioonina väga sümpaatne, aga see ei peaks tähendama magedust ja maitsenappust)
Hinna ja kvaliteedi suhe: 6/10

Rõõmustav Ribe

Kuhugi rännates, olgu sihtpunktiks kodumaa pealinn või mõni metropol, kulub minul enim aega ikka söögikoha valimisele. Tahaks proovida midagi uut ja põnevat, et maitsepungade abil endale reisil veel lisareis korraldada, aga piiratud kipuvad olema nii aeg, rahalised ressursid kui kõhuruum. Ühte päeva püüan mahutada küll võimalikult palju, aga meenutan endale, et ehk tuleb kunagi ka järgmine kord, mis jääb uuteks maitseuuringuteks, nii pole pinge ja pettumusoht liialt suured.

Viimasel käigul Tallinnasse otsustasime külastada Ribe restorani, kuhu olin sattunud korra varemgi, ent siis pigem töökohustusi täites (mis muidugi ei tähenda, et kaasnenud poleks kulinaarset naudingut, kuid andis sellegipoolest ettekäände toidukohta vabal ajal uuesti külastada). Pärast mõningast pausi on Ribe nüüd taas avatud lõunapakkumisteks ja just nende peale me hammast ihusimegi.

Remondijärgne Ribe on avar ja valgusküllane, rõhk on hallikatel ja pastelsetel toonidel. Kohe pärast sisenemist püüab pilku laeni kõrguv veiniriiul, mis annab lootust, et kõigele taldrikul leiduvale on võimalik leida meeldiv kaaslane pokaali. Üleriided kadusid kiirelt kappi ja meil paluti kolme kahese laua vahelt valida endale meelepäraseim.

Hea lõuna hindajaid oli peale meie veelgi, aga kogu külastajaskond oli restorani ülemisse ja alumisse nõnda ühtlaselt ära jaotatud, et privaatruumi jagus kõigile. Me valitud istepaik lubas vargsi silmata nii teisi sööjaid kui võluvaid sisekujunduselemente, näiteks metallplaatidest "seinavaipa" ja lusikatest-kahvlitest lühtrit. Pikemalt paelus mu tähelepanu mustvalge seinafoto, kus fookuses naba, taustaks vist veidi Tallinnat.

Lõunamenüü oli lühike, valida oli kahe eelroa, kahe põhiroa ja kahe magustoidu vahel. Minusugust kõhklevat otsustajat variantide nappus ainult rõõmustas. Heameelt sai tunda ka mu kaaseinestaja, kes ei pidanud tühja kõhuga ootama, kuniks tema ammu valminud tellimusele minu oma lisandub, ning ettekandja, kel polnud tarvis me laua juurde korduvalt naasta, uurimaks, kas ometi kord oma eelistuste osas selgusele olen jõudnud. Otsustasime võtta igast alamkategooriast ühe roa, teenindaja oli kohe nõus kõike juba poolitatult ehk eraldi taldrikutelt serveerima.

Pärast rohelises klaaspudelis saabunud maitsevett toodi lauda neli kääru leiba, mis pungil puuviljadest. Tuvastada õnnestus kuivatatud mustad ploomid, aprikoosid, jõhvikad ja rosinad, pähkleid esindas arahhis ehk harilik maapähkel, lisaks veel päevalilleseemned ja heldelt linnast. Leib oli mahlane ja magus, mitte liiga tummine. Esimest korda sõin leiba, milles maapähkel, tekkis seos maapähklivõi- ja moosisaiaga, ainult et kleepja võide asemel oli tainas veidi pehmenenud siidjas pähkel.

Linnaseleib kuivatatud puuviljade ja maapähklitega

Leiba võinuks näksida nõndasamuti ja mõnust mõmiseda, aga tõelise elamuse pakkus leivaviil koos sellele määritud uskumatult kreemja ja valge võiga, millele peale puistatud õhitud tatratange (õrn krõmps ja omapärane maitse, oleks tarvilik koduski teha!), alati hurmavaid soolahelbeid ja purustatud roseepipart, mis mulle ikka tilli ja aniisi meelde tuletab. Mõne aja pärast saabus kaks auravat ja ahjukuuma saiaviilu, mille sisu veel õige veidi nätske, koorik aga hurmavalt krõbe.

Kreemjas või õhitud tatratangu, soolahelveste ja purustatud roseepipraga

Eelroog ei lasknud end kaua oodata.

Kergelt suitsutatud lõhe, majonees ja nuikapsas (7 eurot)

Lõhe oli siidjas, rikkalik ja rammus, sobis suurepäraselt marineeritud õrna nuikapsaviiluga, millel soolasus, magusus ja hapusus just täpselt tasakaalus. Väikeseid maitseplahvatusi tekitasid suus kalamarjaterad. Lisanditest jäid minu jaoks veidi mõistetamatuteks majonees, mis suutäie liiga rasvaseks muutis ja maitse mõttes vähe lisas, ning nuikapsakuubikud, mida oli veidi ebamugav lõigata ja mille mekk liialt monotoonne. Kaunis taldrik pakkus visuaalset elamust ka siis, kui toidust järel ainult majoneesitriip.

Pärlkana, juurpetersell ja rosmariinikaste (9 eurot)

Lamba asemel osutus valituks pärlkana suuresti tänu ettekandja soovitusele. Alternatiiviks olnuks Walesi lammas pommuga. Kõike Briti saartega seonduvat muudavad ahvatlevamaks paigaga seotud ilusad mälestused ja baklažaan on mitte-eestimaistest köögiviljadest üks mu suuri lemmikuid. Pärlkana poole kallutas otsuse tooraine uudsus ehk tõsiasi, et seda liha polnud ma varem proovinud. Linnuliha oli nauditava tekstuuri ja maheda maitsega, sügavust lisas kaste. Minu lemmikuks oli aga pealt kergelt karamelline, seest üllatavalt mahlane juurpetersell, parim, mida olen söönud, ehkki juurikaid ju omajagu röstinud olen. Väga meeldis ka õhuline juursellerikreem, aga lehtkapsakrõpsudelt oleks oodanud tugevamat maitsestust või mõnd haput glasuuri, et tervik liiga imalalt ei mõjuks.

Mustasõstra-mousse jogurti ja marineeritud peediga (4 eurot)

Magusroa jagamisega tuli meil lauas ise hakkama saada, sest visuaalse elamuse huvides ei tahetud portsu köögis poolitada. Kahvli ja lusika abil sai toiming tehtud, igaks juhuks enne maitsmist, sest ei või ju teada, kuidas pärast esimese ampsu saamist selle jagamisoskusega ikkagi on... Must sõstar on kodumaistest marjadest üks mu suuri lemmikuid, sest tema intensiivne maitse võimaldab luua julgeid kombinatsioone, hapusus aga garanteerib, et lõpptulemus liiga lääge ei oleks. Ka punase peediga tuli must sõstar hästi toime. Marjavaht oli suurepärase tekstuuriga, beseetükkidele lisas iseloomu peedipulber, aga kõige enam imponeeris mulle jogurtilisand, mida selle soolase maitse pärast esialgu kodujuustu- või kitsekohupiimakreemiks pidasin. Lisandiks olnud peediviil võinuks ehk isegi julgemalt maitsestatud olla, aga piimatoote ja vahu kombinatsioon toimis suurepäraselt.

Tundub, et Ribe peakokk Rado Mitro on paari Eestis elatud aastaga end kohaliku toorainega põhjalikult kurssi viinud ning teab hästi, kuidas seda parimal võimalikul viisil taldrikule panna. Ülejäänud meeskond tagab mõnusa äraolemise ning kindlustab toidunautleja tänuliku sissekande allkorrusel asuvasse külalisteraamatusse.

Interjöör: 9/10 (üks punkt peab ikka varuks jääma)
Teenindus: 9/10 (tähelepanelik, sõbralik, asjatundlik, kiire)
Toit: 9/10 (iga roog andis mõtteainest edasse arendustegevuse suhtes ehk kõike saanuks veel veidi täiustada)
Hinna ja kvaliteedi suhe: 10/10 (suure tõenäosusega parim lõuna Tallinnas)