Suitsukalaleib sinepi-õunamoosiga

Ma ei tea, kas see ka väljapoole paista on, aga mulle meeldib kord, süsteem ja organiseeritus. Kui mitte kõigis valdkondades, siis vähemalt nendel elualadel, mis mulle enam sümpatiseerivad või hingelähedasemad on. Laupäevast koristamist koos sinna juurde kuuluva nipsasjadelt ja tehnikavidinatelt tolmu pühkimise, vaipadelt tolmu võtmise ja põrandate pesemisega ma lapsena ei armastanud, kuigi ega täiskasvanud minult suurt panust oodanutki. Kokkuleppe kohaselt pidin korras hoidma oma kummuti ja kirjutuslaua koos sinna juurde kuuluva kapi ja sahtlitega. Esimese kraamimisest ei hoolinud ma samuti: riiete kokkuvoltimine põhjustas tarbetut peavalu ja tulemus polnud kunagi võrreldav sellega, milleks eT suuteline oli, riietele jäid sisse kortsud ja nad ei tahtnud kunagi sahtlisse ära mahtuda. Lisaks võis olla kindel, et juba järgmisel päeval on vaja selga panna pluus, mis eelmisel päeval kõige alla sai pandud, nii et kogu vaev oli olnud asjata. Seevastu paberilehtide, olgu tegemist dokumentide, kontrolltööde, retseptilehede või teatrikavadega, süstematiseerimisele olen nõus alati aega pühendama. Klassifitseerimise aluseks võivad olla lehtede suurus või tööde valmimise aeg, kirjutiste sisu või kasutatud pastapliiatsi värv. Kiirköitjad, auguraud, kiletaskud ja värvilised paberiribad on sellest töös kõik head kaaslased. Kuna mu õppematerjalid on praeguseks hetkeks süstematiseeritud suurimal võimalikul määral, olen viimasel ajal kulutanud energiat oma proovimist väärivate retseptide nimistus korra loomisele, ent see on osutunud üsna komplitseeritud ettevõtmiseks: kas lähtuda toorainest või valmistamismeetodist, komponentide arvust või hooajast. Annan uue nime, tõstan ümber, panen mitmesse alakategooriasse, kustutan jälle ära... Nüüd tundub, et olen enda jaoks lõpuks teatava loogika välja töötanud, mis muidugi ei tähenda, et ma varsti jälle otsast ei alustaks...

Sarnast korda taotlen külmikus, ainult et seal kordub protsess nädalast nädalasse: kapi sisu vahetub ikka kiiremini kui täieneb üritustelt saadud infolehtede hunnik või raamatukollektsioon. Kõik produktid on reastatud vastavalt "parim enne" või "kõlblik kuni" kuupäevale, ikka uuemad ees- ja vanemad tagapool. Alumisel riiulil on piimatooted (jogurtid, koored, või), keskmisel joogid (mahlad, hapendatud piimatooted), juurviljad või karpides puuviljad, maitseroheline, ülemisel liha ja kõikvõimalikud purgid erinevate kastmete, hoidiste või määretega. Just ülemise riiuli parempoolne nurk on hea paik, kust võib olla lootust leida lisandeid, mis valminud roa põnevamaks muudaks. Eriti tänuväärsed on need juhtudel, mil konkreetsem tegutsemisplaan puudub, aga ometi maitseelamust kogeda sooviks. Täna näiteks otsustasime päeva alustada võileibadega, et oleks võimalus nautida eelmisel õhtul küpsetatud jämeda jahvatusega jahust valminud rukkileiba, mis kodu hõrkudest toidulõhnadest selle kõige paremaga täitis. Peab möönma, et sel korral oli ahjust hoovav aroom nii vastupandamatu, et esimesed viilud lõikasime lausa ahjukuumast pätsist. Vanarahvas öelnud, et esimese päeva leib tekitab kõhuvaegusi, aga küllap oli legend välja mõeldud selleks, et leiba ikka terveks nädalaks jaguks. Otse ahjust võetud leib, lisandiks või või mesi, ehk pisut piima, ja köögist lahkumine muutub äkki väga raskeks...

Saagirikka sügise udustel hommikutel ei ole maitseküllaste võileibade valmistamine just ülemäära palju peavalu valmistav ettevõtmine, kui valida tooraine, mille omadused on parimad just praegusel ajahetkel. Rukkileiva, avokaado, salatilehe, kollaste ja roheliste tomatite, mustade ja roheliste oliivide, kapparite ja basiilikulehtede kooslus pole küll revolutsiooniline, aga väga maitsev sellegipoolest, rääkimata visuaalsest rõõmust.

Teise koosluse võtmekomponendid pärinesid külmiku ülemiselt riiulilt. Leivaviilule veidi võid, heldelt Peipsi kaluritelt pärit suitsukoha, lahke käega eelmisel nädalal valminud sinepi-õunamoosi (tegin d-kokaraamatus avaldatud Janno Lepiku retsepti järgi pool kogust, ainult et 75 g Põltsamaa sinepi asendasin kahe tagasihoidlikuma lusikatäie Dijoni sinepiga), peale rõdukastist võetud õunast lõigatud sibulõunaviilud, mis veel öist jahedust õhkasid, veidi kooritud kanepiseemneid ja mõned estragonilehed. Oh ...