Ahjus küpsetatud paradiisiõunad jogurti ja pähkli-seemnegranolaga

Armastan värskeid puuvilju ja marju nii väga, et võin ainuüksi neist täis süüa mitmekordse soovitusliku päevase puu- ja köögiviljanormi. Peotäie asemel on sobivamaks mõõtühikuks kausitäis, kuigi kauss on siinkohal pigem mõtteline mõõduandja, mida füüsilisel kujul üldse tarvis pole, sest marjad liiguvad peenralt või põõsast enamasti ikka otse suhu. Marjade suures koguses toorelt tarbimine ei mõju muidugi enesetundele alati just kõige paremini, aga värskete aiasaaduste ületarbimist ei ole võimalik ratsionaalsete argumentide abil ennetada. Maasikate-vaarikate liigsöömisest tingitud teatava jõuetuse ja tavamõõtmetest suurenenud kõhu jaoks oleme kasutusele võtnud lausa omaette termini: vastavalt strawbelly või raspbelly. Mis seal salata, rikkaliku saagiga sügise puhul on asjakohased mõisted ka bluebelly, lingonbelly ja cranbelly, kuigi sel aastal ühtegi neist kolmest ette pole tulnud...

Iga järgmise saaduse hooaja alguses mõtlen, et just see mari või puuvili on minu suurim lemmik: maiustan temaga toorelt, lisan jookidesse-salatitesse, püüan leida retsepte, mis tutvustaksid uusi intrigeerivaid maitsekooslusi. Igal kujul on ta hõrk ja maitseküllane, tulvil tervist turgutavatest vitamiinidest ja mineraalainetest. Veel enne, kui jõuavad tekkida esimesed tüdimuse- või küllastumusemärgid, veel enne, kui proovimist vajavate retseptide nimekiri on end ammendanud, jõuab oma tippvormi järgmine aiasaadus ning kõik kordub otsast. Praegusel hetkel olen võrdväärselt vaimustunud kodumaistest õuntest, pirnidest ja ploomidest: kui palju erinevaid sorte ja maitseid, lõputult erinevaid kasutusvõimalusi. 

Üks õun, mis teistega võrreldes ehk pisut tagaplaanil, on paradiisiõun - välimuse poolest nimele vastav, ent maitseomadustelt esmakohtumisel ehk mitte nii taevalik, toorelt harva tarbitav, peamiselt ilmselt kompottidest tuntud. Mind oli juba mõnda aega tagasi jäänud kummitama Green Kitchen Stories blogis nähtud fotod ahjus küpsetatud paradiisiõuntest. Jahutatult ja serveerituna meejogurti ja ahjus krõbedaks röstitud vürtsiste seemnete ja pähklitega maitsesid need imeliselt, meenutasid maitselt ehk kõige enam õuna-pohlamoosi.

poolitatud paradiisiõunu
kookosrasva
Demerara suhkrut
jahvatatud karemoni

Poolita õunad, mõned risti-, teised pikkupidi, et tulemus oleks visuaalselt põnevam. Säti peale mõned kookosrasvatükid ning raputa peale veidi Demerara suhkrut ja jahvatatud kardemoni. Küpseta ahjus 180 kraadi juures 20 minutit. Tõsta ahjust välja ja lase jahtuda.



Pähkli-seemnegranola (retsept blogist Chocolate & Zucchini)
150 g pähklite segu (India pähklid, sarapuupähklid, pekanipähklid, parapähklid)
100 g päevalilleseemneid
25 g kookoslaaste
25 g kookoshelbeid
50 g mett
30 g kookosrasva
1 1/4 tl kaneeli
1/8 tl jahvatatud nelki
1/8 tl riivitud muskaatpähklit
1/4 tl meresoola
1/2 sidruni riivitud koor
Eelsoojenda ahi 160 kraadini. Purusta pähklid ja seemned köögikombainis soovitud suurusega tükkideks, vala kaussi. Lisa kõik ülejäänud komponendid ning sega käte abil hoolikalt segamini. Kalla küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile (mul oli 22cm ruudukujuline vorm) ning küpseta iga 10 minuti järel segades 25-30 minutit. Tõsta ahjust välja, lase täielikult jahtuda ning hoia õhukindlalt suletud purgis.

 

Hõrgu maiuspala saamiseks sega Pajumäe mahe jogurt meega ning serveeri ühes röstitud paradiisiõunte ja seemne-pähklimüsliga.