Seenetoite kogu nädalaks

Juhtus nõnda, et teist aastat järgemööda tähistasime kooliaasta algust õhtusöögiga, mille keskmes Ottolenghi retsepti järgi valminud roog seentest, sedakorda seenelasanje.

A-d asjade taoline käik muidugi ei rõõmustanud, sest ta keeldub kangekaelselt endiselt seeni söömast. Põikpäisus on üks neist omadustest, mis sobib kirjeldama meid mõlemaid, niisiis ei jäta mina ühtegi seenetoitu valmistamast. Näib, et vanusega olen siiski leebumas: viimasel ajal olen siiski eraldi toidu teinud, sest möödunud nädalal sõime iga päev vähemalt korra seeni.

Erakordselt rikkaliku seenesaagiga sügisel teisiti ei saakski. Menüüs olid lisaks seenelasanjele...

...seeneraguu pošeeritud munaga (kuivatatud puravike asemel värsked, lisaks veel kukeseeni, juuretisesaia asemel kodutehtud rukkileib, veini asemel veidi sidrunimahla, pardimuna asemel kanamuna), ...

... salat marineeritud seente, Kreeka pähklite ja tahini-jogurtikastmega (rakendust leidsid kupatatud pilvikud), ...

...odrakruubi-läätsehautis seente ja praetud sibulaga (kolme eri sorti puravikega), ...

...seene-maguskartulittäidisega takod mandli-päevalilleseemnekastmega (tortiljad valmistas eT, esialgsest plaanist ainult peenemaks jahvatatud maisimannat kasutada tuli loobuda pärast esimest küpsetamiskatsetust, mille tulemuseks pannitäis liiva, niisiis sai hulka kallatud täistera speltanisujahu)...

ning seene-murulaugu-quiche (kuivemat sorti põhi, mille valmistamisel kasutasin odra-, kaera-, rukki- ja speltajahu ning oliiviõli), kõrvale sügishõnguline salat koduaias ja -metsas leidunust, valituks osutusid fenkolimugul ja -pealsed, "Suislepad", pohlad, mis üle kallatud vinegretiga, kus mesi, õunaveiniäädikas, oliiviõli, sool ja pipar.

Kõik nõnda eriilmelised toidud, et üht lemmikud valida oleks võimatu. Lisaks poetasime seeni peoga veel salatitesse ja suppidesse.

Lasanje täidisesse kuivatatud puravikke ei lisanud, vaid suurendasin veidi värskete seente (otseloomulikult puravike!) hulka. Lasanjeplaadid valmistasin toortatrajahust, millest itaallaste juuresolekul ei julgeks rääkida, aga avatuma meelega hea toidu sõpradel ei tohiks selle vastu midagi olla. Kulinaarset loogikat kodumaise tatra ja seente koosluses ju leidub ning maitsepungadki kiitsid takka.

Lasanjeplaadid

180 g tatrajahu
2 muna
1/2 tl meresoola

Sega suures kausis jahu ja sool, tee keskele süvend, löö sisse munad, klopi need kahvliga lahti ja sega jahuga. Sega taigen ühtlaseks ning kummuta kergelt jahusele lauapinnale. Sõtku u 5 minutit, vajadusel lisa veidi jahu või vett. Mässi tainapall kilesse ning jäta vähemalt pooleks tunniks toatemperatuurile seisma. Jaga tainas neljaks, tööta ühe osaga korraga, ülejäänud jäta kile sisse. Rulli tainatükk lahti võimalikult õhukeseks, aeg-ajalt keera tainast ning puista juurde jahu. Lõika tainas vajaliku suurusega plaatideks. Autentsuse taotlejad võtku joonlaud ja mõõtku välja ristkülikud suurusega 12x15 cm, teised juhindugu kasutatava ahjuvormi suurusest. Lase saadud plaatidel veidi kuivada ning kasuta siis lasanjes.

Lasanje kõrvale valmis lihtne salat tomatitest, salatilehtedest, valge veini äädikast, oliiviõlist ja soolahelvestest. Tartu turul oli sel suvel saada võrratult delikaatse struktuuri ja just parajalt magusa maitsega kollakate triipudega rohelisi tomateid, iga kord just jao pärast, paar-kolm tavapäraste punaste isendite kõrval. Täna jõudsime turule paraku pisut liiga hilja: minu lemmikud olid juba kellegi teise köögilauda kaunistama ja maitsemeeli rõõmustama sattunud. Tagasihoidlik turutädi teatas, et paraku tal enne järgmist aastat mulle uusi ka pakkuda ei ole. Lisaks jutustas ta, et uus sort sattus tema letile müügiks eksikombel: naine oli plaaninud ühte kasvuhoone nurka oma pere tarbeks eksperimendi korras paar põnevama viljaga tomatit istutada, aga kevadise seemnekülvi ajal läksid pakid segamini, rohelisi tomateid sai oodatust hoopis rohkem ning ülejääk läks tartlastele turustamiseks. Andsin juba aegsasti teada, et ta järgmisel kevadel minu peale mõteldes seemne või paar kindlasti mulda pistaks...