Sel aastal pole mul septembrikuule ühtegi etteheidet: ta saabus täpselt ettemääratud ajal, vaikselt ja viisakalt kohe pärast 31. augustit, ja tõi ühes endaga enneolematus koguses seeni ning arvestataval määral mahlaseid õunu, nii punapõskseid kui kahkjama jumega isendeid, mesimagusaid ja hõrke ploome, pisut liigagi pudedaid pirne.
Kuu alguse esimeste päevadega kadusid kollektiivselt herilased: seni marjakorjajaid, moosikeetjaid ja muidu magusasõpru halastamatult oma agressiivse pealetükkivusega tüüdanud isendid oleks nagu sügisandide küllusest lõplikult joobnud, väsinud, rammestunud, jõuetud. Või hoopis iseendaga täiesti rahul? Puu alt korjatud, kokkupuutest rohulibledega kaetud mullakamaraga lopi saanud õuna ei ole tarvis enam enne suu juurde tõstmist kahtlustavalt takseerida, herilased on oma senised meelispaigad ehk õunapuude ja marjapõõsaste ümbrused hüljanud, neid meenutavad veel mõned auguliseks söödud ubinad ja mahlast tühjaks imenud, pisut ehk käärinud, kuid nüüd juba kuivanud viimased vaevu okste küljes püsivad karusmarjad.
Varast ärkajat on kogu viimase nädala vältel tervitanud udu, mis toonud silmapiiri lähemale ja kinkinud lummavaid vaateid. Värskusest pakatavatel tuulevaiksetel hommikutel on linnud laulnud ennastunustavalt, justnagu oleks saabunud uus kevad.
Päikesevalgus on paari nädala eelsest ajast vaid pisut jõuetum ja malbem, kuid annab sellegipoolest sooja, nii et olen pärast kastepiiskadest küllastunud heinamaa äärt mööda kõndimist end ojja karastama läinud. Väga kaua ihu nii jahedast veest ümbritsetud olla ei soovi, aga mõtteselguse saavutamiseks polegi pikka ujumistiiru vaja. Madalam veetemperatuur on muutnud vee eluolu vaiksemaks, näha pole ei särgi, ei parte. Vaid üksik kullakarva kaelakee kinnitusotsak helkis ühel hommikul liival - võtsin selle üles, vaatlesin ja panin tagasi, et vaikelu mitte rikkuda.
Aastaaegade vaheldumise oluline osa on tajutavate lõhnade ja kogetavate maitsete muutumine. Suvelõpp põhjustab alati vähemalt kergekujulist melanhooliat, mida kompenseerib kodumaiste sügisõunte vastupandamatu maitse. Kõige paremad on äsja alla sadanud isendid, veel nii elujõulised, mahlad liikumas - neid aias süüa, pilk puuvõrede tagant ümbrust jälgimas, on suur rõõm. Osa headust saab ikka koju toodud, sest kott mahutab veidi enam kui kõht. Augustis keetsime mitu potitäit moosi, kõik erinevate lisanditega (arooniad ja pihlakad; kaneel; piparmünt ja meliss; pohlad; tähtaniis; üks laar prooviks ka sibula ja punega) ja täiesti ilma lisatud magustajateta, nii jääb õunte ja muude komponentide naturaalne maitse kõige paremini tunda. Kui tarvitada kookidel, vahvlitel või saial, võib soovi korral mett peale niristada, aga alati pole sedagi tarvis. Eks näis, kuidas on püsimisega, aga eelmise aasta samalaadsed katsetused olid edukad ehk hallitusevabad. Säilimine sõltub ilmselt rohkem purkide puhtusest ja hoiutingimustest kui lisatud suhkru kogusest.
Selleaastasest õunasaagist oleme ühes eTga valmistanud õunasinepit, -kisselli, -pudingut, -krõbedikke ja -kooke, osa vilju on läinud salatitesse, osa pudrule.
Igal nädalal ostame turult Nopri või Prismast Pajumäe talukohupiima, mida enamasti tarvitame kuumutamata kujul hooajaliste puuviljade või marjadega, peale puistamiseks veel midagi krõmpsuvat. Tänane variatsioon samal teemal hõlmas peamiselt sügisesi luuvilju ning kodumaist tatart kaamoseks valmistuda aitava kakaoga.
Jagub kuuele
Kompott
800 g "Valget klaari", jämedate tükkidena, südamik eemaldatud
8 kuivatatud ploomi, peeneks hakitud
1 apelsini mahl ja riivitud koor
6 kardemonikupart
8 kodumaist punast ploomi, veerandikeks lõigatud, kivid eemaldatud
1 kõvemat sorti pirn, jämedate tükkidena
Pane paksupõhjalisse potti õunad, kuivatatud ploomid, apelsinimahl ja -koor ning kardemonikuprad. Lase keema tõusta, kata kaanega ning lase madalal tulel aeg-ajalt segades umbes 20 minutit vaikselt podiseda. Lisa ploomiveerandid ning keeda veel 10 minutit. Lõpuks sega hulka pirnitükid ning kuumuta 5 minutit. Jälgi, et pirnitükid ei laguneks, vaid säilitaks oma kuju ja tekstuuri. Tõsta pott tulelt, lase täielikult jahtuda.
Kakao-kohupiimakreem
500 g talukohupiima
veidi jogurtit
2-3 sl mett
2-3 sl toorkakaod
Võta kõiki komponente vastavalt oma maitse-eelistusele ning sega kokku, kuni saad meeldiva konsistentsiga kreemi.
Tatrakrõbinad
1 dl toortatart
1 sl kookosrasva
1 sl mett
1 sl toorkakaod
Eelsoojenda ahi 180 kraadini. Sulata kastrulis madalal temperatuuril pidevalt segades kookosrasv ja mesi, lisa kakaopulber ja tatratang, sega läbi ning kalla küpsetuspaberiga kaetud väiksemasse ahjuvormi, nii et tatar oleks vormis ühtlase ühekordse kihina. Küpseta ahjus 10-15 minutit, seejärel tõsta ahjust välja ja lase täielikult jahtuda.
Serveerimiseks lao kõik kihiti kaussi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar