Tänupühad

Aastast aastasse korduvad kalendritähtpäevad annavad elule rütmi, tekitavad turvatunde ning annavad põhjuse plaanide tegemiseks. Sageli peetakse pühasid lisapingete allikateks, kuid stress on probleemiks vaid juhul, kui lähtutakse eeldusest, et tähtpäevi tuleb pidada mingil kindlal viisil. Mida suurem on lõhe arvatava ideaalsuse ja kogetud tegelikkuse vahel, seda tõenäolisem on pettumine. Oluline on esmalt mõtiskleda, milline on saabuvate pühade sisu ja tähendus iseenda jaoks, ning seejärel selgeks mõelda, kuidas neid nii endale kui oma lähikondsetele võimalikult meeldivaks muuta.

Kuigi me enda rahvakalendris on palju pidupäevi, millele teenimatult vähe tähelepanu pööratakse ning mida taaselustada võiks, otsustasime novembri lõppu siiski Ameerika tähtpäevaga rikastada. Võõrapärasele nimele (Thanksgiving) vaatamata võiks päeva olemus ehk tänulikkuse välja näitamine kõnetada meid kõiki: eirata ühel päeval tööga seotud ülesandeid ning võtta aega, et tulla kokku pereliikmetega, üheskoos süüa ning tunda rõõmu üksteise seltskonnast, heast toidust ja kõigest, mis elul on meile pakkuda.

Novembrikuu neljas neljapäev Eestis küll vaba ei ole, aga ühe mõõduka pidusöögi jõuab paindlikuma graafikuga inimene korraldada küll, kui leidub hakkajaid abilisi. Meie seekordne tänupüha menüü oli lihavaba ehk hõlmas kõiki traditsioonilisi tänupühaga seostatavaid komponente, kui kalkuniliha välja arvata. Kõik soolased toidud panime taldrikule korraga (seepärast nii mitu rakurssi samast taldrikust), erinevate elementide sobitamine pakkus põnevaid elamusi kogu söömise vältel. Maitsed harmoneerusid ning tekkinud õnnetunne meenutas, kui võluvad on söögilaua ümber ühiselt kogetud hetked. Kui süüa hästi ja koos toredate inimestega, on võimalus ainuüksi ühel päeval vähemalt kolmel korral suurt rõõmu tunda. Tundub pillav või liigselt naudingutele rõhuv? Kindlasti mitte! Ja miks? Sest ei maksa alahinnata kõhutunde osa meie elus!