Rõõmustav Ribe

Kuhugi rännates, olgu sihtpunktiks kodumaa pealinn või mõni metropol, kulub minul enim aega ikka söögikoha valimisele. Tahaks proovida midagi uut ja põnevat, et maitsepungade abil endale reisil veel lisareis korraldada, aga piiratud kipuvad olema nii aeg, rahalised ressursid kui kõhuruum. Ühte päeva püüan mahutada küll võimalikult palju, aga meenutan endale, et ehk tuleb kunagi ka järgmine kord, mis jääb uuteks maitseuuringuteks, nii pole pinge ja pettumusoht liialt suured.

Viimasel käigul Tallinnasse otsustasime külastada Ribe restorani, kuhu olin sattunud korra varemgi, ent siis pigem töökohustusi täites (mis muidugi ei tähenda, et kaasnenud poleks kulinaarset naudingut, kuid andis sellegipoolest ettekäände toidukohta vabal ajal uuesti külastada). Pärast mõningast pausi on Ribe nüüd taas avatud lõunapakkumisteks ja just nende peale me hammast ihusimegi.

Remondijärgne Ribe on avar ja valgusküllane, rõhk on hallikatel ja pastelsetel toonidel. Kohe pärast sisenemist püüab pilku laeni kõrguv veiniriiul, mis annab lootust, et kõigele taldrikul leiduvale on võimalik leida meeldiv kaaslane pokaali. Üleriided kadusid kiirelt kappi ja meil paluti kolme kahese laua vahelt valida endale meelepäraseim.

Hea lõuna hindajaid oli peale meie veelgi, aga kogu külastajaskond oli restorani ülemisse ja alumisse nõnda ühtlaselt ära jaotatud, et privaatruumi jagus kõigile. Me valitud istepaik lubas vargsi silmata nii teisi sööjaid kui võluvaid sisekujunduselemente, näiteks metallplaatidest "seinavaipa" ja lusikatest-kahvlitest lühtrit. Pikemalt paelus mu tähelepanu mustvalge seinafoto, kus fookuses naba, taustaks vist veidi Tallinnat.

Lõunamenüü oli lühike, valida oli kahe eelroa, kahe põhiroa ja kahe magustoidu vahel. Minusugust kõhklevat otsustajat variantide nappus ainult rõõmustas. Heameelt sai tunda ka mu kaaseinestaja, kes ei pidanud tühja kõhuga ootama, kuniks tema ammu valminud tellimusele minu oma lisandub, ning ettekandja, kel polnud tarvis me laua juurde korduvalt naasta, uurimaks, kas ometi kord oma eelistuste osas selgusele olen jõudnud. Otsustasime võtta igast alamkategooriast ühe roa, teenindaja oli kohe nõus kõike juba poolitatult ehk eraldi taldrikutelt serveerima.

Pärast rohelises klaaspudelis saabunud maitsevett toodi lauda neli kääru leiba, mis pungil puuviljadest. Tuvastada õnnestus kuivatatud mustad ploomid, aprikoosid, jõhvikad ja rosinad, pähkleid esindas arahhis ehk harilik maapähkel, lisaks veel päevalilleseemned ja heldelt linnast. Leib oli mahlane ja magus, mitte liiga tummine. Esimest korda sõin leiba, milles maapähkel, tekkis seos maapähklivõi- ja moosisaiaga, ainult et kleepja võide asemel oli tainas veidi pehmenenud siidjas pähkel.

Linnaseleib kuivatatud puuviljade ja maapähklitega

Leiba võinuks näksida nõndasamuti ja mõnust mõmiseda, aga tõelise elamuse pakkus leivaviil koos sellele määritud uskumatult kreemja ja valge võiga, millele peale puistatud õhitud tatratange (õrn krõmps ja omapärane maitse, oleks tarvilik koduski teha!), alati hurmavaid soolahelbeid ja purustatud roseepipart, mis mulle ikka tilli ja aniisi meelde tuletab. Mõne aja pärast saabus kaks auravat ja ahjukuuma saiaviilu, mille sisu veel õige veidi nätske, koorik aga hurmavalt krõbe.

Kreemjas või õhitud tatratangu, soolahelveste ja purustatud roseepipraga

Eelroog ei lasknud end kaua oodata.

Kergelt suitsutatud lõhe, majonees ja nuikapsas (7 eurot)

Lõhe oli siidjas, rikkalik ja rammus, sobis suurepäraselt marineeritud õrna nuikapsaviiluga, millel soolasus, magusus ja hapusus just täpselt tasakaalus. Väikeseid maitseplahvatusi tekitasid suus kalamarjaterad. Lisanditest jäid minu jaoks veidi mõistetamatuteks majonees, mis suutäie liiga rasvaseks muutis ja maitse mõttes vähe lisas, ning nuikapsakuubikud, mida oli veidi ebamugav lõigata ja mille mekk liialt monotoonne. Kaunis taldrik pakkus visuaalset elamust ka siis, kui toidust järel ainult majoneesitriip.

Pärlkana, juurpetersell ja rosmariinikaste (9 eurot)

Lamba asemel osutus valituks pärlkana suuresti tänu ettekandja soovitusele. Alternatiiviks olnuks Walesi lammas pommuga. Kõike Briti saartega seonduvat muudavad ahvatlevamaks paigaga seotud ilusad mälestused ja baklažaan on mitte-eestimaistest köögiviljadest üks mu suuri lemmikuid. Pärlkana poole kallutas otsuse tooraine uudsus ehk tõsiasi, et seda liha polnud ma varem proovinud. Linnuliha oli nauditava tekstuuri ja maheda maitsega, sügavust lisas kaste. Minu lemmikuks oli aga pealt kergelt karamelline, seest üllatavalt mahlane juurpetersell, parim, mida olen söönud, ehkki juurikaid ju omajagu röstinud olen. Väga meeldis ka õhuline juursellerikreem, aga lehtkapsakrõpsudelt oleks oodanud tugevamat maitsestust või mõnd haput glasuuri, et tervik liiga imalalt ei mõjuks.

Mustasõstra-mousse jogurti ja marineeritud peediga (4 eurot)

Magusroa jagamisega tuli meil lauas ise hakkama saada, sest visuaalse elamuse huvides ei tahetud portsu köögis poolitada. Kahvli ja lusika abil sai toiming tehtud, igaks juhuks enne maitsmist, sest ei või ju teada, kuidas pärast esimese ampsu saamist selle jagamisoskusega ikkagi on... Must sõstar on kodumaistest marjadest üks mu suuri lemmikuid, sest tema intensiivne maitse võimaldab luua julgeid kombinatsioone, hapusus aga garanteerib, et lõpptulemus liiga lääge ei oleks. Ka punase peediga tuli must sõstar hästi toime. Marjavaht oli suurepärase tekstuuriga, beseetükkidele lisas iseloomu peedipulber, aga kõige enam imponeeris mulle jogurtilisand, mida selle soolase maitse pärast esialgu kodujuustu- või kitsekohupiimakreemiks pidasin. Lisandiks olnud peediviil võinuks ehk isegi julgemalt maitsestatud olla, aga piimatoote ja vahu kombinatsioon toimis suurepäraselt.

Tundub, et Ribe peakokk Rado Mitro on paari Eestis elatud aastaga end kohaliku toorainega põhjalikult kurssi viinud ning teab hästi, kuidas seda parimal võimalikul viisil taldrikule panna. Ülejäänud meeskond tagab mõnusa äraolemise ning kindlustab toidunautleja tänuliku sissekande allkorrusel asuvasse külalisteraamatusse.

Interjöör: 9/10 (üks punkt peab ikka varuks jääma)
Teenindus: 9/10 (tähelepanelik, sõbralik, asjatundlik, kiire)
Toit: 9/10 (iga roog andis mõtteainest edasse arendustegevuse suhtes ehk kõike saanuks veel veidi täiustada)
Hinna ja kvaliteedi suhe: 10/10 (suure tõenäosusega parim lõuna Tallinnas)