Mu mälu on küll selektiivne, ent võib vist üsna kindlalt väita, et esimesed kulinaarsed eksperimendid leidsid aset ajal, mil õppisin algkoolis. Tõenäolisem on, et mitte kooliajal, vaid suvevaheajal, mil olin sage külaline oma maal elavate sugulaste juures. Nende köögis oli üksteise kõrval kaks sahtlit: ühes neis hoiti tainarulle, kääre, nuge ja muid terariistu, teise oli paigutatud retseptiraamatute kollektsioon. Kui tüdrukutega midagi magusat himustasime, oli mõistlik just viimane sahtel avada ning endale mõni meelepärane retsept valida. Paljud tekstidest olid kirjutatud käsitsi, mõned vihikutesse, mõned üksikutele lehtedele. Minust vanem, asjatundlikum ja pealegi kohalike köögioludega tuttav sugulane võttis liidrirolli enda kanda, otsis välja vajalikud tööriistad ja toiduained ning asjalik toimetamine võis alata. Tulemust mekkisime alati koos, maitsta sai nii tema kui minu pere ning enamasti palusin ühes emale-vanaemadele-vennale mõeldud koogisaadetisega ka retsepti. Üks, mis kauaks meie pere retseptivaramusse jäi, kandis vist pealkirja "Virpi-sebra kook". Munadest, suhkrust, jahust, küpsetuspulbrist ja hapukoorest valmis tainas, millest poolele segati juurde Meie Margi kakaod. Järgmises faasis tuli näidata üles teatavat osavust: heledast ja tumedast tainast pidid moodustuma ruudud. Küpsenud põhi tuli kindlasti kaunistada metsmaasikatega ning võib-olla hapukoore-suhkrusegu või šokolaadivõõbaga. Minu esimene "oma" retsept sündis just nimelt selle koogi ainetel: kaunistuseks mõeldud metsmaasikad vahetasin sügisesel ajal koduaiast korjatud õunte vastu, mille viilutatuna taina sisse kallasin, sordiks loomulikult hõrk ja mahlane "Valge klaar". Järgmine pikaajaline lemmik kuulus samuti kondiitritoodete hulka: munadest, jahust, kondenspiimast ja hapukoorest valmistatud põhjad katsin hapukoore-kakaokreemi ning oma põllult korjatud viilutatud maasikatega. Viimasele kihile asetasin viilude asemel loomulikult kõige suuremad ja punasemad viljad. Retsept oli musta geelipliiatsi ja püüdlike kirjatähtedega üles tähendatud roheliste kaantega Salme Masso lastele mõeldud retseptiraamatu viimastele lehekülgedele.
Pannkooke, mis on enamasti värskete köögikodanike esimeseks kokanduslikuks avantüüriks, proovisin mina esimest korda valmistada alles aastaid hiljem. Minu lapsepõlves valmisid koogid alati pühapäeviti, enamasti suurel puupliidil ning rauast pannil, küpsetajaks ema. Meie pühapäevane pannkoogitegu ei alanud mitte taina valmistamisega, vaid pliidi alla tule tegemisega. Suvel läks see kiirelt ja märkamatult, talvel tundus kuluvat terve igavik, kuni puuhalud, mille ema või vanaema puukuurist sülega toonud, lõpuks sooja andma hakkasid. Tainas valmis potisetudelt ostetud suures sinakashallis savist kausis. Mune klopiti suurusest sõltuvalt lahti neli või viis, suhkrut lisati supilusikaga vastavalt munade arvule, näpuotsaga raputati juurde soola, maapiima kulus alati täpselt pooleliitrise purgi jagu, nisujahu kallati otse kotist, nii et tainas oleks hapukoorepaksune. Pannkooke teistel nädalapäevadel himustada tundus suisa pisut kohatu. See-eest nädalavahetusel oli, mida oodata: säriseva õli sees praetud pontsakad pisikesed pannkoogid, mis seest pehmed ja pealt kuldsed. Kui mu vanaema sooje kooke pigem moosiga garneeris, väites, et muidu ei tunne ta pannkoogi "oma" maitset, siis mulle meeldis moosi kookidele suurte lusikatäite kaupa kuhjata. Suvel eelneski pannkookide küpsetamisele vahel varahommikune retk põllule, et moosi jaoks maasikaid noppida. Minu mälestustes paistis neil hommikutel alati ere päike ning kastene hein tegi plätades olevad paljad jalalabad otsekohe märjaks ja pisut poriseks. Kaussi korjatud maasikad surus ema suure puulusika või vahel parema käega puruks (aga mitte püreeks, sest suured maasikatükid pidid kindlasti jääma!) ning lisas punasest valgete mummudega plekknõust veidi suhkrut. Milline lõhn, värv ja maitse! Sügisel asendas maasikamoosi õunakeedis: selleks viilutasid ema ja vanaema õunad juba eelmise päeva õhtul valmis ning panid kollase malmpotiga pliidile järgmist päeva ootama. Hommikul, kui puuhalud juba pliidi all pragisedes põlesid, hakkas ka õunamoos pliidil podisema. Nii sai kookidega kuuma keedist nautida. Täiskasvanud jõid kookide kõrvale alati suures valges kastrulis keedetud kohvi, mina jäin seevastu alati külmale piimale truuks, olgugi et muidu külas viibides koogitüki kõrvale alati kõige kangemat kohvi nõudsin.
Armastusest toidu vastu olen viimasel ajal köögis aina enam aega veetma hakanud. Keskendumine magusatele küpsetistele on jäänud minevikku ning nüüd on minu jaoks võrdväärselt põnev katsetada nii suppide, hautiste, putrude, praadide kui magustoitudega. Enamasti tuginen retseptidele, kuid sõltuvalt isiklikest maitseeelistustest, kodus kappides leiduvast ning tujust sünnivad aeg-ajalt muudatused. Kui võimalik, püüan sama retsepti korduvalt mitte kasutada, vaid alati midagi uutmoodi teha. Sööjatele on see risk, mulle - väljakutse. Elu on liiga lühike, et alati mööda samu radu käia. Inspiratsiooni saamiseks külastan peamiselt kodumaiseid toidublogisid, millel olen regulaarselt silma peal hoidnud vist veidi üle kahe aasta.Vahepealse aja vältel on lugemismaterjal aina põnevamaks muutunud ning suurepärase kvaliteediga fotod suudavad juba peaaegu lõhnu-maitseid edastada. Aeg-ajalt uurin ka ingliskeelseid toiduteemadele keskenduvaid avalikke veebipäevikuid, kuid neis orienteeruda on tunduvalt keerukam. Põhipõhjuseks on nende lõpmatusele lähenev arv ning pidevad uued sissekanded, mis tekitavad tunde, et toimuvaga sammu pidada on praktiliselt võimatu. Seepärast on mul aja jooksul lemmikud kujunenud: naudin eriti blogisid, mis lisaks konkreetsetele retseptidele analüüsivad toidu sotsiaalset mõõdet, lahkavad erinevaid toitumises esinevaid trende ja pakuvad alternatiivsed lähenemisnurki, kirjeldavad toiduaineid bioloogilisest perspektiivist lähtuvalt ning annavad edasi toidu valmistamisega seotud tundeid ja meeleolusid.
Enda toidublogi loomisele mõtlesin esimest korda eelmisel suvel, kuid esimeseks takistuseks sai sellele nime andmine. Leidsin, et kui juba nimi kimbatust põhjustab, jääksin ilmselt ka sisuga hätta. Uue aastanumbriga saabus inspiratsioon ja uus ind ning kuigi jäänud on palju kahtlusi, otsustasin oma ettevõtmisega algust teha. Loodetavasti andestab lugeja unikaalsete retseptide (kui midagi sellist kulinaarias üldse võimalik on) esialgu ilmselt olematu osakaalu ja ääretult suure arengupotentsiaaliga fotod ning suhtub sallivalt veel ühe amatöörist toiduarmastaja veebiruumi saabumisse.
Palju meeldejäävaid kokanduslikke elamusi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar