Kuvatud on postitused sildiga Eesti köök. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Eesti köök. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 1. september 2014

Salat varastest sügisandidest




Mulle tundub, et olgu asukoht ja tegevusala milline tahes, Eestis üles kasvanud inimese jaoks jääb 1. september ikka sügise algust tähistama. Lisaks õpilase staatuses olevatele noortele saavad järsku asisema ilme ka nende pereliikmed ning kummalisel kombel sugulased-tuttavadki. Suverütm muutub jahedamate ilmade ja muutunud saatekavaga järsku kuidagi kohatuks. Varahommikused suplused, lõunasse veninud hommikusöögid, laisad paljasjalgsed marjaretked, hetke ajel teoks tehtud väljasõidud mõnusate toidupausidega ning kaua igatsetud piknikud muutuvad kiirelt helgeteks mälestusteks. Varsti näib, nagu oleks see kõik vaid kaunis unenägu olnud. Poristel sügisõhtutel, arktiliste temperatuuridega talveöödel või lörtsistel kevadhommikutel ei võigi kindel olla, kas suvi siinsel laiuskraadil üldse igal aastal saabub. Aga ta tuleb üha uuesti, kui mitte varem, siis juulikuus kindlasti. Kord kohal, saab selgeks, miks me teda alati nii truult ootame ja andunult armastame. Suvi on siinmail eriline, teda tuleb nautida kogu ta üürikese kestvuse vältel ja kõigi meeltega.Vähemalt sama oluline on temast õigel hetkel lahti lasta, mitte takistada ta minekut, mitte temast kramplikult kinni hoida ja ise narriks muutuda. Tuleb elegantselt keerata selg, korra ehk veel viibata, hillitsetult, eneseteadlikult, ning olla valmis saagiküllaseks sügiseks.


Tänasel hommikusöögilaual ei leidnud maasikaid, vaarikaid, nektariine, virsikuid ega aprikoose. Polnud tomatit, kurki, suvikõrvitsat, pommut, basiilikut ega punet. Salatikausis said maitsestamata jogurtiga täiuslikuks sügissümfooniaks segatud hoopis algava hooaja parimad palad.


punast peeti (peedid tervelt koorega keedetud, seejärel kooritud, hakitud, segatud õli, punase veini äädika, hakitud pune ja soolaga ning 180 kraadi juures 30 minutit küpsetatud, siis jahutatud)
õunu (paradiisiõunu ja "Valget klaari")
kupatatud ja vajutise all olnud seeni
valget sibulat, hakitud
keedetud muna, hakitud
lehtpeeti, peenelt hakitud
pohli
salveid, peenteks ribadeks hakitud
maitsestamata jogurtit
roosat soola

Kõike vastavalt oma maitse-eelistustele, nautida värske koduleivaga.  Kui kauss tühi, ei meenugi enam, miks sügise saabumine esialgu nii vastumeelne näis...

reede, 29. august 2014

Kartulisalat porgandi, õuna, vutimunade ja angersägaga Kreeka jogurti kastmes

Minu jaoks on kartul mitte aastaringselt kättesaadav põhitoiduaine, vaid hooajakaup, mis on oma headuse tipul vaid loetud nädalad. Nii on millestki muidu ehk tüdimust tekitavalt tihedalt tarbitavast toorainest saanud eriline luksuskaup. Maitseküllase noore kartuli kohaloleku auks (ja paraku peatse lahkumise hirmus) valmis lõunasöök klassikalise kartulisalati ainetel. Ilmselt sagedastest vihmahoogudest, madalast temperatuurist ja veidi kolletavatest kaskedest tingituna tungis salatisse esimesi sügisesi noote. Kas märkavad neid teisedki või olen vaid mina melanhoolne?


koorega keedetud värskeid kartuleid ja noori porgandeid (ideaalis veel soojalt)
häid hilissuviseid mahlaseid eestimaiseid õunu ("Suislepp" on suurepärane valik)
2 minutit keedetud vutimune
marineeritud angersäga (ei ole hädavajalik, aga askeetliku lähenemise puhul võiks kõik komponendid peale kartuli üleliigseks tembeldada!)
õunaäädikat
Kreeka jogurtit
hakitud estragoni
(roosat Himaalaja) soola

Lõika kartulid ja porgandid meelepärase suurusega tükkideks, viiluta õunad (koorimine on vajalik vaid importkauba puhul!), koori ja poolita vutimunad ning kalla kõik kaussi. Lisa mõned tükid angersäga, veidi õunaäädikat, paar lusikatäit Kreeka jogurtit, oma ürdilembusele vastavas koguses estragoni ja veidi soola. 

Porgandi-odrajahukarask päevalilleseemnetega

Siinses veebiruumis valitsenud vaikus on veninud nõnda pikaks, et ka kõige sõnaosavam jääks hätta viimase postituse ja uue sissekande vahelise ajalõhe ületamisel. Juba kuid olen mänginud mõttega blogi mustandite leht lahti lüüa ning pärast pikka hommikueinet, kosutavat lõunat või luksuslikku õhtusööki siia mõni meelepärasem maitseelamus üles märkida, aga tegudeni pole seni veel jõudnud. Küllap on põhjuseks minu halb harjumus alustada oma internetiseanssi teiste blogide uute sissekannete lugemisega. Kui see kord tehtud, on juba järgmine söögiaeg kätte jõudnud ja kes siis näljasena toidust kirjutada suudab... Lisaks olen ikka arvanud, et hea blogisissekanne peab samaaegselt sisaldama kolme elementi: uuenduslikku retsepti, isuäratavat fotot ja inspireerivat teksti. Ja alati on vähemalt üks neist puudu olnud! Ka tänane õhtu pole erandiks, aga nüüdsest alates järgin põhimõtet, et "tehtud" on pahatihti parem kui "täiuslik". Püüan edaspidi kirjutada sagedamini ning jagada retseptidele lisaks mõtteid toidust ja teha ülevaateid oma toiduelamustest.

Alustuseks iseseisvuse taastamise päeva hommikuks valminud karask, mis tekitas kõigis sööjais mõnusalt koduse tunde ja meeldis isegi mu vennale, kes muidu karaskit üldse ei söö. Tea nüüd, kas põhjuseks hea retsept või kalendripühast tingitud isamaaline meelsus... Või hoopis lisandid, mis pärit eelmisel päeval Karilatsis toimunud ökolaadalt ja meie oma sahvrist? 

Kattekombinatsioone oli kohvi kõrvale kolm: suitsuangerjas, Kolkja hapukurk ja till; sõir, kollased kirsstomatid ja petersell; kõva kitsepiimajuust, suhkruta õunakeedis ja vaarikamoos. 



2 suurt muna
0,5 sl mett
0,5 tl soola
2,5 dl petti
3,5 dl odrajahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
0,25 tl söögisoodat
2 väiksemat porgandit, riivitud
25 g võid
pealepuistamiseks peotäis päevalilleseemneid

Kuumuta ahi 180 kraadini. Võta 23cm läbimõõduga (klaasist) vorm, pane sinna või ning tõsta ahju sulama. Klopi kausis lahti munad, lisa mesi (kui kasutad kristalliseerunud mett, võid selle hoopis sulavõile lisada, et mesi vedelamaks muutuks ja ühtlaselt tainasse jaotuks), sool ja pett. Sega teises kausis omavahel odrajahu, küpsetuspulber ja söögisooda ning kalla munasegu hulka. Lisa riivitud porgandid ja sulavõi (enne määri vormi põhi ja seinad sulavõiga), väldi ülesegamist. Kalla tainas vormi ning puista üle päevalilleseemnetega. Küpseta 30 minutit, kuni karask on nii pealt kui põhjast kuldne. Naudi ahjusoojalt meelepäraste lisanditega. Või on klassikaline luksus, kõik muu liigitub juba hedonismi alla, aga korra aastas hommikuti ju võib!

laupäev, 16. veebruar 2013

Vastlad

Lääneliku mõtlemise kohaselt on ajal kaks kulgemisvormi: lineaarne ja tsükliline. Esimest võib kujutada pika noolena, mille lähtepunktiks on sünd ja lõpp-punktiks surm. Meie kultuuriruumis suundub nool enamasti kas vasakult paremale või tagant ette ehk olnu jääb seljataha ja meie pilk on suunatud ette ehk tulevikku. On rahvaid, kelle nägemus on sootuks vastupidine, nende jaoks jääb minevik meie ette, sest kõik kogetu on meile tuttav ja seetõttu "nähtav", ning hoopis tulevik kui ebakindel ja tundmatu on nende kujutluses paigutatud selja taha, nägemisulatusest väljapoole. Mõlemal juhul on inimese elu üks pikk teekond ja suur kulgemine, kus kõik, mis meid ees ootab, on uus ja ootamatu. Rajad võivad aeg-ajalt olla rööpsed me eakaaslaste omaga (seda kinnitavad erinevad riitusrituaalid ehk rites de passage, milles osaletakse sageli kollektiivina, või eluetapid, mis kõigil inimestel või vähemalt samast soost isikutel kattuvad). Hirmu teadmatuse ees peaks vähendama aja tsükliline kulg ehk teadmine aastast aastasse korduvatest pidepunktidest, mis tekitavad turvatunde ning võimaldavad toimuvat paremini planeerida ja struktureerida. Aja tsüklilisuse näiteks on kõik aastaringiga seotud tähtpäevad ehk kogu rahvakalender.

Minu jaoks on tähtpäevale kohase "tunde" tekkimiseks võtmetähtsusega kolm tegurit: ilm, inimesed ja toit. Ideaalsed jõulud tähendavad vaikimisi miinuskraade ja lumist maad, pühadeks kokku tulnud peret ning ahjupraadi, hapukapsast ja piparkooke. Jaanilõket naudin enim sajuta ja tuulevaikse ilmaga heatujulises seltskonnas grilltoitude saatel. Vastlapäeva õnnestumiseks on olulised kõrged lumehanged, rõõmsameelsed kaasliulaskjad ning supp kaunviljadest suitsulihast keedetud leemest ja vastlakuklid (ikka ühes moosi ja vahukoorega).

Vastlapäev on selleks aastaks küll ajalugu, aga olnu täpseks talletamiseks on loodetavasti ka üks pisut hilinenud blogipostitus lubatud. Kui toiduajakirjanikud peavad eesolevate tähtpäevade toidud juba kuid varem läbi proovima ja pildile jäädvustama, siis asjaarmastajad valmistavad pühade- ja tavanditoite enamasti ikka õigel päeval, nii et väike viiteaeg on ilmselt paratamatu.



Hernesuppi keetsime sel aastal suitsuribist ja kuivatatud hernestest juba jaanuarikuu keskpaigas - ahjusooja leivaga maitses see taldrikutäis külmal lumisel talvepäeval väga hästi. Vastlapäeva otsustasime seepärast tähistada hoopis oasupiga, mille retsept pärineb üldjoontes blogist "Ise tehtud. Hästi tehtud". Selleks panime juba eelmise päeva õhtul külma vette likku pool klaasitäit odrakruupe ja klaasitäie põldube. Viimased näisid küll nii lootusetult kuivanud, et jõudsin juba kahtlema hakata, kas neid järgmisel päeval üldse pehmeks võimalik keeta on (mu skeptitsism osutus loomulikult alusetuks). Kui järgmisel päeval kelgumäelt naasime, panime supipoti, milles suitsu-seakoot ja külm vesi, tulele ja keetsime mõned minutid. Esimese vee valasime ära, kallasime peale uue külma vee, lisasime ühe porgandi, ühe sellerivarre, ühe poolitatud sibula, ühe sellerivarre, veidi porrut (heleroheline osa), mõned terad vürtsi ja paar väikest loorberilehte. Soola lisada tarvis ei ole. Keetsime puljongit madalal kuumusel kaaneta poolteist tundi, siis tegime koodi sisse paar sisselõiget, et puljong saaks intensiivsema maitse, ning lasime vaiksel tulel veel poolteist tundi podiseda. Järgmiseks sammuks oli puljong läbi peene sõela kurnata, saadud leemele leotatud ja kuivatatud odrakruubid ja põldoad lisada ning vaiksel tulel umbes 40 minutit keeta. Koodi küljest saadud liha võib samuti puljongile lisada. Samal ajal tuleks koorida ja jämedalt riivida üks suurem porgand ning hakkida üks sibul. Köögivilju peaks või ja õli segus kümmekond minutit keskmisel kuumusel hautama, seejärel tuleks lisada paar supilusikatäit kontsentreeritud tomatipastat ja panni veel veidi pliidil hoida. Kui kruubid-oad peaaegu pehmed, on õige aeg lisada segu pannilt ja suppi veel kümmekond minutit kuumutada. Maitses väga hästi - ehk rohkemgi kui meie jaoks traditsioonilisem hernesupp.
 

Pole küsimustki, mida vastlapäeval magustoiduks süüakse .... Ainus, mille üle pikemalt juurdlema peab, on loomulikult täidise küsimus: millega maitsestada vahukoort, millist moosi kasutada ("kas" ei ole meie jaoks küsimus!).


Kukliretsept oli valmis vaadatud juba nädalapäevad varem - sümpaatsed olid jagatud näpunäiteid, mille järgimise korral lubati tainavalmistajale preemiaks kohevaid saiakesi. Retsepti autorile saab vaid kiidusõnu jagada, set kõik toimis tõepoolest kenasti. Ainus täiendus iseenda jaoks järgmisele aastale mõeldes oleks lisada ka veidi kardemoni.


Kuklid jahtunud, lõikasime neil kaaned pealt, uuristasime pisut sisu välja ja ...


... täitsime sisu ohtra moosiga (valikus olid maasikamoos ja vaarika-mustasõstramoos, seejuures nii keedise kui toormoosina) ...


... ja panime peale veel ohtramalt vahukoort, millele lisatud veidi suhkrut, vanillisuhkrut, sidrunikoort ja pisut sidrunimahla.


Järgmisel päeval, kui täitmata kuklid enam nii pehmed ei olnud, otsustasime katsetada Jaan Koore enam kui sada aastat tagsi kirja pandud retsepti, mida on oma blogis jaganud Ülle Jukk. Väidetavalt olnud sellised vastlakuklid populaarsed 1920ndate Eestis. Uuristasime kuklid sisust praktiliselt tühjaks ning tõstsime umbes poole saiapurust kaussi, kuhu lisasime rosinaid, kooritud ja hakitud mandleid, sidrunikoort, veidi suhkrut, muna ja rõõska koort. Kõige peale tõstsime maasikakompotist paar tervet maasikat. Sellele küllusele asetasime kuklikaane ja mandlilaastud. Küpsetasime eelsoojendatud ahjus 180 kraadi juures 15 minutit. Maitsesid oivaliselt ning kuuluvad järgmisel aastal kahtlemata kordamisele!