Ahjus küpsetatud paradiisiõunad jogurti ja pähkli-seemnegranolaga

Armastan värskeid puuvilju ja marju nii väga, et võin ainuüksi neist täis süüa mitmekordse soovitusliku päevase puu- ja köögiviljanormi. Peotäie asemel on sobivamaks mõõtühikuks kausitäis, kuigi kauss on siinkohal pigem mõtteline mõõduandja, mida füüsilisel kujul üldse tarvis pole, sest marjad liiguvad peenralt või põõsast enamasti ikka otse suhu. Marjade suures koguses toorelt tarbimine ei mõju muidugi enesetundele alati just kõige paremini, aga värskete aiasaaduste ületarbimist ei ole võimalik ratsionaalsete argumentide abil ennetada. Maasikate-vaarikate liigsöömisest tingitud teatava jõuetuse ja tavamõõtmetest suurenenud kõhu jaoks oleme kasutusele võtnud lausa omaette termini: vastavalt strawbelly või raspbelly. Mis seal salata, rikkaliku saagiga sügise puhul on asjakohased mõisted ka bluebelly, lingonbelly ja cranbelly, kuigi sel aastal ühtegi neist kolmest ette pole tulnud...

Iga järgmise saaduse hooaja alguses mõtlen, et just see mari või puuvili on minu suurim lemmik: maiustan temaga toorelt, lisan jookidesse-salatitesse, püüan leida retsepte, mis tutvustaksid uusi intrigeerivaid maitsekooslusi. Igal kujul on ta hõrk ja maitseküllane, tulvil tervist turgutavatest vitamiinidest ja mineraalainetest. Veel enne, kui jõuavad tekkida esimesed tüdimuse- või küllastumusemärgid, veel enne, kui proovimist vajavate retseptide nimekiri on end ammendanud, jõuab oma tippvormi järgmine aiasaadus ning kõik kordub otsast. Praegusel hetkel olen võrdväärselt vaimustunud kodumaistest õuntest, pirnidest ja ploomidest: kui palju erinevaid sorte ja maitseid, lõputult erinevaid kasutusvõimalusi. 

Üks õun, mis teistega võrreldes ehk pisut tagaplaanil, on paradiisiõun - välimuse poolest nimele vastav, ent maitseomadustelt esmakohtumisel ehk mitte nii taevalik, toorelt harva tarbitav, peamiselt ilmselt kompottidest tuntud. Mind oli juba mõnda aega tagasi jäänud kummitama Green Kitchen Stories blogis nähtud fotod ahjus küpsetatud paradiisiõuntest. Jahutatult ja serveerituna meejogurti ja ahjus krõbedaks röstitud vürtsiste seemnete ja pähklitega maitsesid need imeliselt, meenutasid maitselt ehk kõige enam õuna-pohlamoosi.

poolitatud paradiisiõunu
kookosrasva
Demerara suhkrut
jahvatatud karemoni

Poolita õunad, mõned risti-, teised pikkupidi, et tulemus oleks visuaalselt põnevam. Säti peale mõned kookosrasvatükid ning raputa peale veidi Demerara suhkrut ja jahvatatud kardemoni. Küpseta ahjus 180 kraadi juures 20 minutit. Tõsta ahjust välja ja lase jahtuda.



Pähkli-seemnegranola (retsept blogist Chocolate & Zucchini)
150 g pähklite segu (India pähklid, sarapuupähklid, pekanipähklid, parapähklid)
100 g päevalilleseemneid
25 g kookoslaaste
25 g kookoshelbeid
50 g mett
30 g kookosrasva
1 1/4 tl kaneeli
1/8 tl jahvatatud nelki
1/8 tl riivitud muskaatpähklit
1/4 tl meresoola
1/2 sidruni riivitud koor
Eelsoojenda ahi 160 kraadini. Purusta pähklid ja seemned köögikombainis soovitud suurusega tükkideks, vala kaussi. Lisa kõik ülejäänud komponendid ning sega käte abil hoolikalt segamini. Kalla küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile (mul oli 22cm ruudukujuline vorm) ning küpseta iga 10 minuti järel segades 25-30 minutit. Tõsta ahjust välja, lase täielikult jahtuda ning hoia õhukindlalt suletud purgis.

 

Hõrgu maiuspala saamiseks sega Pajumäe mahe jogurt meega ning serveeri ühes röstitud paradiisiõunte ja seemne-pähklimüsliga.

Suitsukalaleib sinepi-õunamoosiga

Ma ei tea, kas see ka väljapoole paista on, aga mulle meeldib kord, süsteem ja organiseeritus. Kui mitte kõigis valdkondades, siis vähemalt nendel elualadel, mis mulle enam sümpatiseerivad või hingelähedasemad on. Laupäevast koristamist koos sinna juurde kuuluva nipsasjadelt ja tehnikavidinatelt tolmu pühkimise, vaipadelt tolmu võtmise ja põrandate pesemisega ma lapsena ei armastanud, kuigi ega täiskasvanud minult suurt panust oodanutki. Kokkuleppe kohaselt pidin korras hoidma oma kummuti ja kirjutuslaua koos sinna juurde kuuluva kapi ja sahtlitega. Esimese kraamimisest ei hoolinud ma samuti: riiete kokkuvoltimine põhjustas tarbetut peavalu ja tulemus polnud kunagi võrreldav sellega, milleks eT suuteline oli, riietele jäid sisse kortsud ja nad ei tahtnud kunagi sahtlisse ära mahtuda. Lisaks võis olla kindel, et juba järgmisel päeval on vaja selga panna pluus, mis eelmisel päeval kõige alla sai pandud, nii et kogu vaev oli olnud asjata. Seevastu paberilehtide, olgu tegemist dokumentide, kontrolltööde, retseptilehede või teatrikavadega, süstematiseerimisele olen nõus alati aega pühendama. Klassifitseerimise aluseks võivad olla lehtede suurus või tööde valmimise aeg, kirjutiste sisu või kasutatud pastapliiatsi värv. Kiirköitjad, auguraud, kiletaskud ja värvilised paberiribad on sellest töös kõik head kaaslased. Kuna mu õppematerjalid on praeguseks hetkeks süstematiseeritud suurimal võimalikul määral, olen viimasel ajal kulutanud energiat oma proovimist väärivate retseptide nimistus korra loomisele, ent see on osutunud üsna komplitseeritud ettevõtmiseks: kas lähtuda toorainest või valmistamismeetodist, komponentide arvust või hooajast. Annan uue nime, tõstan ümber, panen mitmesse alakategooriasse, kustutan jälle ära... Nüüd tundub, et olen enda jaoks lõpuks teatava loogika välja töötanud, mis muidugi ei tähenda, et ma varsti jälle otsast ei alustaks...

Sarnast korda taotlen külmikus, ainult et seal kordub protsess nädalast nädalasse: kapi sisu vahetub ikka kiiremini kui täieneb üritustelt saadud infolehtede hunnik või raamatukollektsioon. Kõik produktid on reastatud vastavalt "parim enne" või "kõlblik kuni" kuupäevale, ikka uuemad ees- ja vanemad tagapool. Alumisel riiulil on piimatooted (jogurtid, koored, või), keskmisel joogid (mahlad, hapendatud piimatooted), juurviljad või karpides puuviljad, maitseroheline, ülemisel liha ja kõikvõimalikud purgid erinevate kastmete, hoidiste või määretega. Just ülemise riiuli parempoolne nurk on hea paik, kust võib olla lootust leida lisandeid, mis valminud roa põnevamaks muudaks. Eriti tänuväärsed on need juhtudel, mil konkreetsem tegutsemisplaan puudub, aga ometi maitseelamust kogeda sooviks. Täna näiteks otsustasime päeva alustada võileibadega, et oleks võimalus nautida eelmisel õhtul küpsetatud jämeda jahvatusega jahust valminud rukkileiba, mis kodu hõrkudest toidulõhnadest selle kõige paremaga täitis. Peab möönma, et sel korral oli ahjust hoovav aroom nii vastupandamatu, et esimesed viilud lõikasime lausa ahjukuumast pätsist. Vanarahvas öelnud, et esimese päeva leib tekitab kõhuvaegusi, aga küllap oli legend välja mõeldud selleks, et leiba ikka terveks nädalaks jaguks. Otse ahjust võetud leib, lisandiks või või mesi, ehk pisut piima, ja köögist lahkumine muutub äkki väga raskeks...

Saagirikka sügise udustel hommikutel ei ole maitseküllaste võileibade valmistamine just ülemäära palju peavalu valmistav ettevõtmine, kui valida tooraine, mille omadused on parimad just praegusel ajahetkel. Rukkileiva, avokaado, salatilehe, kollaste ja roheliste tomatite, mustade ja roheliste oliivide, kapparite ja basiilikulehtede kooslus pole küll revolutsiooniline, aga väga maitsev sellegipoolest, rääkimata visuaalsest rõõmust.

Teise koosluse võtmekomponendid pärinesid külmiku ülemiselt riiulilt. Leivaviilule veidi võid, heldelt Peipsi kaluritelt pärit suitsukoha, lahke käega eelmisel nädalal valminud sinepi-õunamoosi (tegin d-kokaraamatus avaldatud Janno Lepiku retsepti järgi pool kogust, ainult et 75 g Põltsamaa sinepi asendasin kahe tagasihoidlikuma lusikatäie Dijoni sinepiga), peale rõdukastist võetud õunast lõigatud sibulõunaviilud, mis veel öist jahedust õhkasid, veidi kooritud kanepiseemneid ja mõned estragonilehed. Oh ...

Sügishõnguline kompott mesise kakao-kohupiimakreemi ja tatrakrõbinatega

Sel aastal pole mul septembrikuule ühtegi etteheidet: ta saabus täpselt ettemääratud ajal, vaikselt ja viisakalt kohe pärast 31. augustit, ja tõi ühes endaga enneolematus koguses seeni ning arvestataval määral mahlaseid õunu, nii punapõskseid kui kahkjama jumega isendeid, mesimagusaid ja hõrke ploome, pisut liigagi pudedaid pirne.

Kuu alguse esimeste päevadega kadusid kollektiivselt herilased: seni marjakorjajaid, moosikeetjaid ja muidu magusasõpru halastamatult oma agressiivse pealetükkivusega tüüdanud isendid oleks nagu sügisandide küllusest lõplikult joobnud, väsinud, rammestunud, jõuetud. Või hoopis iseendaga täiesti rahul? Puu alt korjatud, kokkupuutest rohulibledega kaetud mullakamaraga lopi saanud õuna ei ole tarvis enam enne suu juurde tõstmist kahtlustavalt takseerida, herilased on oma senised meelispaigad ehk õunapuude ja marjapõõsaste ümbrused hüljanud, neid meenutavad veel mõned auguliseks söödud ubinad ja mahlast tühjaks imenud, pisut ehk käärinud, kuid nüüd juba kuivanud viimased vaevu okste küljes püsivad karusmarjad. 

Varast ärkajat on kogu viimase nädala vältel tervitanud udu, mis toonud silmapiiri lähemale ja kinkinud lummavaid vaateid. Värskusest pakatavatel tuulevaiksetel hommikutel on linnud laulnud ennastunustavalt, justnagu oleks saabunud uus kevad.

Päikesevalgus on paari nädala eelsest ajast vaid pisut jõuetum ja malbem, kuid annab sellegipoolest sooja, nii et olen pärast kastepiiskadest küllastunud heinamaa äärt mööda kõndimist end ojja karastama läinud. Väga kaua ihu nii jahedast veest ümbritsetud olla ei soovi, aga mõtteselguse saavutamiseks polegi pikka ujumistiiru vaja. Madalam veetemperatuur on muutnud vee eluolu vaiksemaks, näha pole ei särgi, ei parte. Vaid üksik kullakarva kaelakee kinnitusotsak helkis ühel hommikul liival - võtsin selle üles, vaatlesin ja panin tagasi, et vaikelu mitte rikkuda. 

Aastaaegade vaheldumise oluline osa on tajutavate lõhnade ja kogetavate maitsete muutumine. Suvelõpp põhjustab alati vähemalt kergekujulist melanhooliat, mida kompenseerib kodumaiste sügisõunte vastupandamatu maitse. Kõige paremad on äsja alla sadanud isendid, veel nii elujõulised, mahlad liikumas - neid aias süüa, pilk puuvõrede tagant ümbrust jälgimas, on suur rõõm. Osa headust saab ikka koju toodud, sest kott mahutab veidi enam kui kõht. Augustis keetsime mitu potitäit moosi, kõik erinevate lisanditega (arooniad ja pihlakad; kaneel; piparmünt ja meliss; pohlad; tähtaniis; üks laar prooviks ka sibula ja punega) ja täiesti ilma lisatud magustajateta, nii jääb õunte ja muude komponentide naturaalne maitse kõige paremini tunda. Kui tarvitada kookidel, vahvlitel või saial, võib soovi korral mett peale niristada, aga alati pole sedagi tarvis. Eks näis, kuidas on püsimisega, aga eelmise aasta samalaadsed katsetused olid edukad ehk hallitusevabad. Säilimine sõltub ilmselt rohkem purkide puhtusest ja hoiutingimustest kui lisatud suhkru kogusest.

Selleaastasest õunasaagist oleme ühes eTga valmistanud õunasinepit, -kisselli, -pudingut, -krõbedikke ja -kooke, osa vilju on läinud salatitesse, osa pudrule.

Igal nädalal ostame turult Nopri või Prismast Pajumäe talukohupiima, mida enamasti tarvitame kuumutamata kujul hooajaliste puuviljade või marjadega, peale puistamiseks veel midagi krõmpsuvat. Tänane variatsioon samal teemal hõlmas peamiselt sügisesi luuvilju ning kodumaist tatart kaamoseks valmistuda aitava kakaoga.

Jagub kuuele

Kompott
800 g "Valget klaari", jämedate tükkidena, südamik eemaldatud
8 kuivatatud ploomi, peeneks hakitud
1 apelsini mahl ja riivitud koor
6 kardemonikupart
8 kodumaist punast ploomi, veerandikeks lõigatud, kivid eemaldatud
1 kõvemat sorti pirn, jämedate tükkidena
Pane paksupõhjalisse potti õunad, kuivatatud ploomid, apelsinimahl ja -koor ning kardemonikuprad. Lase keema tõusta, kata kaanega ning lase madalal tulel aeg-ajalt segades umbes 20 minutit vaikselt podiseda. Lisa ploomiveerandid ning keeda veel 10 minutit. Lõpuks sega hulka pirnitükid ning kuumuta 5 minutit. Jälgi, et pirnitükid ei laguneks, vaid säilitaks oma kuju ja tekstuuri. Tõsta pott tulelt, lase täielikult jahtuda.

Kakao-kohupiimakreem
500 g talukohupiima
veidi jogurtit
2-3 sl mett
2-3 sl toorkakaod
Võta kõiki komponente vastavalt oma maitse-eelistusele ning sega kokku, kuni saad meeldiva konsistentsiga kreemi.


Tatrakrõbinad
1 dl toortatart
1 sl kookosrasva
1 sl mett
1 sl toorkakaod
Eelsoojenda ahi 180 kraadini. Sulata kastrulis madalal temperatuuril pidevalt segades kookosrasv ja mesi, lisa kakaopulber ja tatratang, sega läbi ning kalla küpsetuspaberiga kaetud väiksemasse ahjuvormi, nii et tatar oleks vormis ühtlase ühekordse kihina. Küpseta ahjus 10-15 minutit, seejärel tõsta ahjust välja ja lase täielikult jahtuda.

Serveerimiseks lao kõik kihiti kaussi. 

Salat varastest sügisandidest

Mulle tundub, et olgu asukoht ja tegevusala milline tahes, Eestis üles kasvanud inimese jaoks jääb 1. september ikka sügise algust tähistama. Lisaks õpilase staatuses olevatele noortele saavad järsku asisema ilme ka nende pereliikmed ning kummalisel kombel sugulased-tuttavadki. Suverütm muutub jahedamate ilmade ja muutunud saatekavaga järsku kuidagi kohatuks. Varahommikused suplused, lõunasse veninud hommikusöögid, laisad paljasjalgsed marjaretked, hetke ajel teoks tehtud väljasõidud mõnusate toidupausidega ning kaua igatsetud piknikud muutuvad kiirelt helgeteks mälestusteks. Varsti näib, nagu oleks see kõik vaid kaunis unenägu olnud. Poristel sügisõhtutel, arktiliste temperatuuridega talveöödel või lörtsistel kevadhommikutel ei võigi kindel olla, kas suvi siinsel laiuskraadil üldse igal aastal saabub. Aga ta tuleb üha uuesti, kui mitte varem, siis juulikuus kindlasti. Kord kohal, saab selgeks, miks me teda alati nii truult ootame ja andunult armastame. Suvi on siinmail eriline, teda tuleb nautida kogu ta üürikese kestvuse vältel ja kõigi meeltega.Vähemalt sama oluline on temast õigel hetkel lahti lasta, mitte takistada ta minekut, mitte temast kramplikult kinni hoida ja ise narriks muutuda. Tuleb elegantselt keerata selg, korra ehk veel viibata, hillitsetult, eneseteadlikult, ning olla valmis saagiküllaseks sügiseks.

Tänasel hommikusöögilaual ei leidnud maasikaid, vaarikaid, nektariine, virsikuid ega aprikoose. Polnud tomatit, kurki, suvikõrvitsat, pommut, basiilikut ega punet. Salatikausis said maitsestamata jogurtiga täiuslikuks sügissümfooniaks segatud hoopis algava hooaja parimad palad.

punast peeti (peedid tervelt koorega keedetud, seejärel kooritud, hakitud, segatud õli, punase veini äädika, hakitud pune ja soolaga ning 180 kraadi juures 30 minutit küpsetatud, siis jahutatud)
õunu (paradiisiõunu ja "Valget klaari")
kupatatud ja vajutise all olnud seeni
valget sibulat, hakitud
keedetud muna, hakitud
lehtpeeti, peenelt hakitud
pohli
salveid, peenteks ribadeks hakitud
maitsestamata jogurtit
roosat soola

Kõike vastavalt oma maitse-eelistustele, nautida värske koduleivaga.  Kui kauss tühi, ei meenugi enam, miks sügise saabumine esialgu nii vastumeelne näis...

Kartulisalat porgandi, õuna, vutimunade ja angersägaga Kreeka jogurti kastmes

Minu jaoks on kartul mitte aastaringselt kättesaadav põhitoiduaine, vaid hooajakaup, mis on oma headuse tipul vaid loetud nädalad. Nii on millestki muidu ehk tüdimust tekitavalt tihedalt tarbitavast toorainest saanud eriline luksuskaup. Maitseküllase noore kartuli kohaloleku auks (ja paraku peatse lahkumise hirmus) valmis lõunasöök klassikalise kartulisalati ainetel. Ilmselt sagedastest vihmahoogudest, madalast temperatuurist ja veidi kolletavatest kaskedest tingituna tungis salatisse esimesi sügisesi noote. Kas märkavad neid teisedki või olen vaid mina melanhoolne?

koorega keedetud värskeid kartuleid ja noori porgandeid (ideaalis veel soojalt)

häid hilissuviseid mahlaseid eestimaiseid õunu ("Suislepp" on suurepärane valik)

2 minutit keedetud vutimune

marineeritud angersäga (ei ole hädavajalik, aga askeetliku lähenemise puhul võiks kõik komponendid peale kartuli üleliigseks tembeldada!)

õunaäädikat

Kreeka jogurtit

hakitud estragoni

(roosat Himaalaja) soola

Lõika kartulid ja porgandid meelepärase suurusega tükkideks, viiluta õunad (koorimine on vajalik vaid importkauba puhul!), koori ja poolita vutimunad ning kalla kõik kaussi. Lisa mõned tükid angersäga, veidi õunaäädikat, paar lusikatäit Kreeka jogurtit, oma ürdilembusele vastavas koguses estragoni ja veidi soola. 

Ottolenghi kana-tatraroog õuna ja tüümianiga

Lapsepõlves oli tatral minu jaoks üks ja ainus kasutusviis: sellest valmistati tatraputru, mida hautati paarkümmend minutit vee ja piima segus, maitsestati soolaga ning serveeriti võisilma või hapukoorega. Esimesel juhul oli kena vaadata, kuidas lusikaga pudrukuhja otsa asetatud kollane võitükk sõmera tatratangu kuumuses aegamööda sulama hakkas, nii et kuldsed peenikesed nired mõõdukalt kiirustavas tempos taldrikuserva suunas voolasid. Teisel juhul moodustas kuum tatrapuder külma hapukoorega mõnusa kontrasti. Pudru möödapääsmatuks kaaslaseks serveerimisviisist sõltumata oli klaasitäis jahedat piima. Kui aastaid hiljem pakuti koolis tatraputru lõunaks ja üheskoos lihakastmega, suhtusin sellesse teatava reservatsiooniga, aga päris ära ka ei põlanud.

Viimasel ajal seevastu on tatrast minu uus lemmik kujunenud ning tema kasutusväli ei piirdu enam lihtsa pudru valmistamisega. Hommikul turgutab keha kuivatatud puuviljadega keedetud, kaneeli, kardemoni ja vanilliga maitsestatud ning värskete puuviljadega ja jogurtiga serveeritud aromaatne puder. Lõuna ajal on mõnus nautida värskusest pakatavaid salateid, kus tatrale seltsiks palju värsket (beebispinat, rukola, tomatid, kurk, redised ...) ning maitsestamata jogurti või hapukoore baasil valmistatud kaste. Õhtusöögiks on muuhulgas olnud ahjuvorm tatraga, kreemine kõrvitsa-kookospiimakarri ja lambalihahautis, serveeritud mõlemad loomulikult sõmera tatraga. Viimase aja kõige enam maitsemeeli erutanud avastus oli kahtlemata Iisraelis sündinud Londonis elava koka Yotam Ottolenghi retsepti järgi valminud kana-tatraroog. Seesugune täiuslik kulinaarne elamus, mis hõlmas endas pähklist tatratangu, erinevate vürtside segus kuumutatud mandleid, magusaid rosinaid ning hapusid ja krõmpse õunu, inspireerib edaspidigi tatart aina uutes kombinatsioonides proovima.

Kui ÜRO on 2013. aasta pühendanud kinoale, siis meie võiksime sel aastal kauge Lõuna-Ameerika kultuurtaime kõrval enam tähelepanu pöörata ka Eestis kasvatatavale tatrale, sest selle taime viljade kasulikkusest võiks rääkida pikalt. Ingliskeelsest eksitavast nimest buckwheat hoolimata ei kuulu tatar teraviljade hulka, vaid on suguluses hoopis rabarbri ja oblikaga, mis tähendab, et tatar on sobilik ka neile, kes gluteeni ei talu [1].Väidetavalt kujunes tatar kui kultuurtaim välja Aasia mägistes piirkondades vähemalt 2500 aastat tagasi, Euroopas hakati tatart kasvatama 15. sajandil, Eestis - 18. sajandil [2]. Kõige enam leidub tatras aeglaselt imenduvaid liitsüsivesikuid ehk polüsahhariide (tangude seedumisel jõuab glükoos tärklisest verre suhteliselt pika aja vältel, mis tähendab, et veresuhkru tase püsib kauem stabiilsena), lisaks on tatras rohkesti valke, mis on suhteliselt kergesti seeduvad ning sisaldavad inimesele asendamatuid aminohappeid arginiini ja lüsiini. Tatras on ohtralt B-rühma vitamiine ning märkimisväärselt E-vitamiini. Tatratangud on rikkalik magneesiumi-, fosfori-, mangaani- ja rauaallikas, väga hea kaaliumi-, tsingi- ja vaseallikas ning märkimisväärne joodi- ja seleeniallikas. Tähelepanuta ei saa jätta bioflavanoidide ohtrat sisaldust tatras. [3] Viimaste soodsat toimet seostatakse eelkõige südamehaiguste ennetamisega. [1]

Eesti poodidest võib tatart leida nii röstitud kui röstimata kujul - viimane on kuumutamata ning seepärast mõistagi tervislikum. Siinne toit valmis röstitud tatraga, mis andis roale mõnusa pähklise maitse, hetkel katsetan röstimata alternatiiviga.

1,5-2 sl õli
110 g tatart
30 g võid
50 g blanšeeritud mandleid, hakitud
0,5 tl kaneeli, vürtsisegu, köömneid ja kardemoni
2 sibulat, peeneks hakitud
60 g korinte ehk väikseid seemneteta rosinaid
4-6 väikest kanakintsu, tükeldatud (u 2x2 cm)
soola ja musta pipart
2 haput õuna (nt "Antoonovka", "Granny Smith"), südamik eemaldatud, lõigatud 16 tükiks
2 oksa värsket tüümiani
50 ml brändit
110 ml vett või kanapuljongit
20 g peterselli, peeneks hakitud

Keeda tatar kastrulis pehmeks. Selleks kulub 15-20 minutit ja mahu järgi tatrast kolm korda enam vett. Samal ajal sulata pannil pool võikogusest ning kuumuta selles tükeldatud mandleid ja vürtse. Kuumuta segades 4-5 minutit ning kalla segu kaussi. Pane pann uuesti pliidile (vahepeal pesta pole tarvis), kuumuta sellel õli ja ülejäänud või ning kuumuta sibulaid aeg-ajalt segades umbes 15-20 minutit. Tõsta karamellistatud sibulad kaussi mandlisegu juurde, lisa korindid ja tõsta kõrvale. Maitsesta kanatükke soola ja musta pipraga. Puhasta pann ning aseta tulele. Pane kuumale pannile veidi õli ning pool kana- ja õunatükkidest ühe tüümianioksaga. Küpseta, kuni kanatükid on kuldsed ja õunad pruunistunud. Tõsta valmis segu taldrikule ning korda sama protseduuri teise osaga kanast, õuntest ja tüümianist. Lisa varem küpsetatud kana-õuna-tüümianisegu ning kalla üle brändiga. Lase alkoholil aurustuda. Vala juurde vesi või puljong, lase veidi kokku keeda ning lisa valmiskeedetud tatar, mandlid-sibula-rosinasegu ja petersell. Maitsesta soolaga. Serveeri kohe.

1. The World's Healthiest Foods
2. Eesti Põllu- ja Maamajanduse Nõuandeteenistus
3. Zilmer, M., Kokassaar, U., Lill, A. (2012) Normaalse söömise käsiraamat. Avita (lk 58-59)