Lääneliku mõtlemise kohaselt on ajal kaks kulgemisvormi: lineaarne ja tsükliline. Esimest võib kujutada pika noolena, mille lähtepunktiks on sünd ja lõpp-punktiks surm. Meie kultuuriruumis suundub nool enamasti kas vasakult paremale või tagant ette ehk olnu jääb seljataha ja meie pilk on suunatud ette ehk tulevikku. On rahvaid, kelle nägemus on sootuks vastupidine, nende jaoks jääb minevik meie ette, sest kõik kogetu on meile tuttav ja seetõttu "nähtav", ning hoopis tulevik kui ebakindel ja tundmatu on nende kujutluses paigutatud selja taha, nägemisulatusest väljapoole. Mõlemal juhul on inimese elu üks pikk teekond ja suur kulgemine, kus kõik, mis meid ees ootab, on uus ja ootamatu. Rajad võivad aeg-ajalt olla rööpsed me eakaaslaste omaga (seda kinnitavad erinevad riitusrituaalid ehk
rites de passage, milles osaletakse sageli kollektiivina, või eluetapid, mis kõigil inimestel või vähemalt samast soost isikutel kattuvad). Hirmu teadmatuse ees peaks vähendama aja tsükliline kulg ehk teadmine aastast aastasse korduvatest pidepunktidest, mis tekitavad turvatunde ning võimaldavad toimuvat paremini planeerida ja struktureerida. Aja tsüklilisuse näiteks on kõik aastaringiga seotud tähtpäevad ehk kogu rahvakalender.
Minu jaoks on tähtpäevale kohase "tunde" tekkimiseks võtmetähtsusega kolm tegurit: ilm, inimesed ja toit. Ideaalsed jõulud tähendavad vaikimisi miinuskraade ja lumist maad, pühadeks kokku tulnud peret ning ahjupraadi, hapukapsast ja piparkooke. Jaanilõket naudin enim sajuta ja tuulevaikse ilmaga heatujulises seltskonnas grilltoitude saatel. Vastlapäeva õnnestumiseks on olulised kõrged lumehanged, rõõmsameelsed kaasliulaskjad ning supp kaunviljadest suitsulihast keedetud leemest ja vastlakuklid (ikka ühes moosi ja vahukoorega).
Vastlapäev on selleks aastaks küll ajalugu, aga olnu täpseks talletamiseks on loodetavasti ka üks pisut hilinenud blogipostitus lubatud. Kui toiduajakirjanikud peavad eesolevate tähtpäevade toidud juba kuid varem läbi proovima ja pildile jäädvustama, siis asjaarmastajad valmistavad pühade- ja tavanditoite enamasti ikka õigel päeval, nii et väike viiteaeg on ilmselt paratamatu.
Hernesuppi keetsime sel aastal suitsuribist ja kuivatatud hernestest juba jaanuarikuu keskpaigas - ahjusooja leivaga maitses see taldrikutäis külmal lumisel talvepäeval väga hästi. Vastlapäeva otsustasime seepärast tähistada hoopis oasupiga, mille retsept pärineb üldjoontes blogist
"Ise tehtud. Hästi tehtud". Selleks panime juba eelmise päeva õhtul külma vette likku
pool klaasitäit odrakruupe ja
klaasitäie põldube. Viimased näisid küll nii lootusetult kuivanud, et jõudsin juba kahtlema hakata, kas neid järgmisel päeval üldse pehmeks võimalik keeta on (mu skeptitsism osutus loomulikult alusetuks). Kui järgmisel päeval kelgumäelt naasime, panime supipoti, milles
suitsu-seakoot ja külm
vesi, tulele ja keetsime mõned minutid. Esimese vee valasime ära, kallasime peale uue külma vee, lisasime
ühe porgandi,
ühe sellerivarre,
ühe poolitatud sibula,
ühe sellerivarre,
veidi porrut (heleroheline osa),
mõned terad vürtsi ja
paar väikest loorberilehte. Soola lisada tarvis ei ole. Keetsime puljongit madalal kuumusel kaaneta poolteist tundi, siis tegime koodi sisse paar sisselõiget, et puljong saaks intensiivsema maitse, ning lasime vaiksel tulel veel poolteist tundi podiseda. Järgmiseks sammuks oli puljong läbi peene sõela kurnata, saadud leemele leotatud ja kuivatatud
odrakruubid ja
põldoad lisada ning vaiksel tulel umbes 40 minutit keeta. Koodi küljest saadud liha võib samuti puljongile lisada. Samal ajal tuleks koorida ja jämedalt riivida
üks suurem porgand ning hakkida
üks sibul. Köögivilju peaks või ja õli segus kümmekond minutit keskmisel kuumusel hautama, seejärel tuleks lisada
paar supilusikatäit kontsentreeritud tomatipastat ja panni veel veidi pliidil hoida. Kui kruubid-oad peaaegu pehmed, on õige aeg lisada segu pannilt ja suppi veel kümmekond minutit kuumutada. Maitses väga hästi - ehk rohkemgi kui meie jaoks traditsioonilisem hernesupp.
Pole küsimustki, mida vastlapäeval magustoiduks süüakse .... Ainus, mille üle pikemalt juurdlema peab, on loomulikult täidise küsimus: millega maitsestada vahukoort, millist moosi kasutada ("kas" ei ole meie jaoks küsimus!).
Kukliretsept oli valmis vaadatud juba nädalapäevad varem - sümpaatsed olid jagatud näpunäiteid, mille järgimise korral lubati tainavalmistajale preemiaks kohevaid saiakesi. Retsepti autorile saab vaid kiidusõnu jagada, set kõik toimis tõepoolest kenasti. Ainus täiendus iseenda jaoks järgmisele aastale mõeldes oleks lisada ka veidi kardemoni.
Kuklid jahtunud, lõikasime neil kaaned pealt, uuristasime pisut sisu välja ja ...
... täitsime sisu ohtra moosiga (valikus olid maasikamoos ja vaarika-mustasõstramoos, seejuures nii keedise kui toormoosina) ...
... ja panime peale veel ohtramalt vahukoort, millele lisatud veidi suhkrut, vanillisuhkrut, sidrunikoort ja pisut sidrunimahla.
Järgmisel päeval, kui täitmata kuklid enam nii pehmed ei olnud, otsustasime katsetada Jaan Koore enam kui sada aastat tagsi kirja pandud retsepti, mida on oma blogis jaganud
Ülle Jukk.
Väidetavalt olnud sellised vastlakuklid populaarsed 1920ndate Eestis. Uuristasime kuklid sisust praktiliselt tühjaks ning tõstsime umbes poole saiapurust kaussi, kuhu lisasime rosinaid, kooritud ja hakitud mandleid, sidrunikoort, veidi suhkrut, muna ja rõõska koort. Kõige peale tõstsime maasikakompotist paar tervet maasikat. Sellele küllusele asetasime kuklikaane ja mandlilaastud. Küpsetasime eelsoojendatud ahjus 180 kraadi juures 15 minutit. Maitsesid oivaliselt ning kuuluvad järgmisel aastal kahtlemata kordamisele!
