Pühapäevahommikused pannkoogid ehk kuidas karlssonlikult naabreid irriteerida

"Oi, mis siin nii hästi lõhnab?" päris mu juurakast naaber. "Banaanipannkoogid," vastasin kärmelt ja naeratusega, samal ajal kui küsija pisikese paki sisu kausis olevale veele lisas ning kausi mikrolaineahju pistis. Valmimas oli brittide seas populaarne mikrolaineahjupuder, ilmselt maitsestatud variant. Mõnda aega kurtis ta, kuidas nädalavahetus Cambridge'is sisutühjaks mõisteks on muutunud, siis aga tõdes taas: "Mm, see lõhn on suurepärane." Võtsin pliidiraua kõrvalt oma valge kandilise taldriku, millel kuhi pannkooke, ning sõnasin: "Jah, lähen ja uurin nüüd, kas maitse ka lõhnaga kooskõlas on." Minu meelest oli küll, eriti kui kohv maitsete harmooniat täiendas

1 muna
1 banaan
1/2 apelsini mahl
veidi peenelt riivitud apelsinikoort
1 sl sulatatud kookosrasva
veidi soola
1/3 tl küpsetuspulbrit
3/4 dl üheteranisu täisterajahu (eikorn wheat flour), sobib ka mõni muu täisteranisujahu
praadimiseks kookosrasva

Püreesta kausis kahvli abil banaan, sega hulka muna, apelsinimahl, -koor, kookosrasv ja sool. Lisa eelnevalt läbi segatud jahu ja küpsetuspulber. Vajadusel lisa jahu, tainas peaks koostiselt paksemat sorti keefirit meenutama. Sulata pannil veidi kookosrasva, tõsta iga koogi jaoks pannile supilusikatäis tainast ning küpseta keskmisel kuumusel ühelt poolt umbes 4 ja teiselt poolt 2 minutit. Tulemuseks võiks olla umbes 15 koogikest.

Lisandiks
1 banaan, viilutatud
1 tl mett
1 sl kookosrasva
soola
purustatud kakaooatükikesi

Sulata paksupõhjalises kastrulis keskmisel kuumusel kookosrasv, lisa mesi ja veidi soola, sega hulka banaaniviilud. Kuumuta, kuni banaan on pehmenenud, lisa purustatud kakaooatükid ja tõsta tulelt.

Porgandipuder

Mõned tõdemused on paikapidavamad ja täpsemad kui mõned teised. Üks esimesse kategooriasse kuuluvatest ütlustest on järgmine: "Ega kaks kolmandata jää." Kui arvasite, et pudruretseptidega on nüüd mõneks ajaks kõik, siis peate pettuma. Tuleb veel (üks?). Enne järgmist postitust pean uurima, mida arvas vanarahvas neljanda ja viienda kohta...

1 dl rukkihelbeid
2 dl vett
1 sl kuldseid linaseemneid
peotäis sultana rosinaid
1 porgand, riivitud
veidi värsket ingverijuurt, riivitud
veidi värsket kurkumijuurt, riivitud
musta pipart
soola
serveerimiseks viigimari ja peotäis röstitud India pähkleid

Pane kõik komponendid peale soola ja pipra potti, lase keema tõusta ning hauta tasasel kuumusel kaane all aeg-ajalt segades, kuni kogu vedelik on imendunud, helbed pehmed ja puder soovitud konsistentsiga. Lisa maitse järgi soola ja värskelt jahvatatud musta pipart (aitab organismil kurkumijuurest kõik vajaliku kätte saada) ning lase veel paar minutit kaane all seista. Serveeri viigimarjaviilude ja röstitud India pähkli tükkidega.

Sügisvariatsioon risalamande teemal

Kui olen kodus, eelistan putrude asemel kõikvõimalike muude hommikusöögialternatiividega eksperimenteerida. Inglismaal olles on olukord teine: ahju ei ole ja ajagagi pole just priisata. Neid tingimusi arvestades tundub puder igati arvestatav valikuvariant. Terade, helveste ja tangude riiulil ikka üht-teist leidub ja külmikus on enamasti valik hooajalisi marju-puuvilju, tekstuuri saab lisada pähklitega. Alljärgnev variatsioon hommikuputrude teemal jagab sarnaseid motiive taanlaste seas populaarse riisipudru magustoiduga, aga piima lisatud ei ole ja keetmisaeg on lühem. Lisaks seostub riisipuder minu jaoks jõuluajaga, aga sinnani on siiski veel aega, kuigi kõik restoranid rõhutavad, et just nüüd on viimane aeg teha broneeringud aastavahetuse tähistamiseks.

80 ml kaeratangu
240 ml vett
soola
Keeda sageli segades 15-20 minutit.

poole apelsini mahl
2 ploomi, tükeldatud
peotäis põldmarju
Keeda tasasel tulel 5-10 minutit.

1 tl kookosrasva
peotäis Kreeka pähkleid
kaneeli
1 sl vahtrasiirupit
Kuumuta pannil, kuni on moodustunud karamell, lase veidi jahtuda.

KKK ehk kolmapäevahommikune kaerahelbepuder kreegikeedisega

Olen kaheksaks töiseks nädalaks Inglismaale naasnud, mis tähendab ühtlasi, et kööki jagan seitsme naabriga ning meil on kogu seltskonna peale kasutada üks valamu, kaks veekeetjat, kaks mikrolaineahju ja neli pliidirauda. Hoian silmad-kõrvad lahti, et võimalusel mõnele vaeslapse rolli sattunud ahjule hoolivamat kodu pakkuda. Seniks aga tuleb leppida olemasolevaga. Olgu stiilinäitena üles tähendatud tänane hommikusöök.

1 dl kaerahelbeid

2,5 dl vett

1 sl kuldseid linaseemneid 

veidi roosat soola

Pane potti kaerahelbed ja vesi, keeda tasasel tulel pidevalt segades, kuni helbed on pehmed ja saavutatud sobiv konsistents. Viimastel minutitel sega juurde linaseemned ja maitse järgi soola. 

paar peotäit kreeke

2-4 kuivatatud datlit, tükeldatud

1 viigimari, hakitud

Pane kreegid ühes veega potti, keeda umbes 10 minutit, kuniks kivid on pinnale tõusnud, suru saadud mass läbi sõela, viska ära sõelale jäänud kivid ja nahad. Kalla saadud keedis tagasi potti, lisa peeneks hakitud datlid, kuumuta tasasel tulel mõni minut, lisa viigimarjatükid, tõsta tulelt. 

Serveeri putru sooja keedisega, kõige peale puista granaatõunaseemneid ja röstitud metsapähklitükke.

Räimed, juurikad ja tomat

Mõned toidud on head, mõned erakordselt maitsvad. Mõned eined on toredad, mõned unustamatult erilised. Kui argiõhtu toit liigitub mõlema jaotuse puhul teise kategooriasse, võivad kergesti tekkida südametunnistusepiinad: kas poleks pidanud paremaid palasid ehk mõne erilisema sündmuse tarbeks hoidma, kuidas üllatada oma maitsepungi järgmistel tähtpäevadel? Need pisut etteheitvateks küsimusteks vormitud kõhklused takistasid esialgu tänast õhtueinet nautimast, ent lõpuks hallollus taltus. Selmet kahelda, sai esmaspäevaõhtune pidusöök täiesti legitiimse põhjenduse, kui mulle meenus, et homme juba kella 5 ajal algab kalendri järgi sügis. Viimastel nädalatel palju kauneid hetki pakkunud vananaistesuve lõppemine on ilma igasuguse kahtluseta väärt meeldejäävat maitseelamust. Meelt ja ihu rõõmustasid sel puhul kõrvitsa-pastinaagitamp crème fraîche'i, murulaugu ja praetud sibularõngastega, rukkijahus paneeritud räimed ja tomati-granaatõunasalat. Retseptid pärinevad peamiselt minu kulinaarse A ja O ehk Ottolenghi varamust ja olgu need üles tähendatud tuleviku tarbeks, mil tarvis mõnd erilist einet meenutada. Jagus lahkelt kolmele.

Kõrvitsa-pastinaagitamp

400 g kõrvitsat, 2cm tükid
1 väiksem küüslaugupea
300 g pastinaake, 2cm tükid
200 g toasooja crème fraîche'i
10 g murulauku
3/4 tl muskaatpähklit
2 suurt sibulat

Eelkuumuta ahi 180 kraadini. Pane kõrvitsatükid ahjuplaadile, nirista peale 1-2 sl õli, lisa veidi soola ja pipart ning sega läbi. Lõika küüslaugupea ülevalt umbes 0,5 cm jagu lühemaks ning pane ahjuplaadile. Tõsta ahju ning küpseta umbes 20 minutit, kuni kõrvitsatükid on pehmed. Keeda pastinaagitükke soolaga maitsestatud vees umbes 20 minutit, kuni pastinaagitükid on täiesti pehmed. Kurna ning kalla suurde kaussi.

Kui juurikad küpsevad, viiluta sibul rõngasteks ning prae osade kaupa kõrgel kuumusel. Mõned sibularõngad olgu tumepruunid, teised kullakarva, siis on maitsete ja tekstuuride mitmekesisus tagatud. Praetud rõngad tõsta vahukulbi abil sõelale nõrguma ning raputa üle vähese soolaga.

Pigista pastinaagitükkide sekka küüslaugupea sisu, maitsesta muskaatpähkli, soola ja musta pipraga ning tambi nuia abil pudruks. Kalla hulka kõrvitsatükid ning sega, aga jälgi, et kõrvitsatükid päris pudruks ei läheks. Vala sekka crème fraîche ja lisa murulauk, sega kergelt läbi, et jääksid triibud.


Tomati-granaatõunasalat

erineva värvi, kuju ja suurusega küpseid kodumaised tomateid
punast kodumaist paprikat
punast kodumaist sibulat
purustatud küüslauguküünt
külmpressitud oliiviõli
granaatõunamelassi
valge veini äädikat
purustatud vürtsi ja riivitud muskaatpähklit
soola ja musta pipart
serveerimiseks granaatõunaseemneid ja punelehti

Haki kõik köögiviljad 0,5cm tükkideks, lisa kastmekomponendid, sega läbi ja maitsesta. Puista üle punelehtede ja granaatõunaseemnetega.

Rukkijahus paneeritud räimed

värskeid räimi, puhastatud
jämeda jahvatusega täistera rukkijahu
muna

Löö sügavamas taldrikus lahti muna. Teisele taldrikule vala rukkijahu ning maitsesta see soola ja musta pipraga. Paneeri räimerümpasid esmalt jahus, siis kasta munasse. Prae räimesid õlis keskmisel kuumusel mõlemalt poolt.

Serveeri vastavalt iseenda ilumeele ettekirjutustele. Meil oli väärikaks järjeks Ottolenghi uuest kokaraamatust "Plenty More", mille kõik retseptid on ilma igasuguse kahtluseta tarvis läbi proovida, pärit pirnimagustoit. Võttis sõnatuks! Tänaseks side lõpp.

Ahjus küpsetatud paradiisiõunad jogurti ja pähkli-seemnegranolaga

Armastan värskeid puuvilju ja marju nii väga, et võin ainuüksi neist täis süüa mitmekordse soovitusliku päevase puu- ja köögiviljanormi. Peotäie asemel on sobivamaks mõõtühikuks kausitäis, kuigi kauss on siinkohal pigem mõtteline mõõduandja, mida füüsilisel kujul üldse tarvis pole, sest marjad liiguvad peenralt või põõsast enamasti ikka otse suhu. Marjade suures koguses toorelt tarbimine ei mõju muidugi enesetundele alati just kõige paremini, aga värskete aiasaaduste ületarbimist ei ole võimalik ratsionaalsete argumentide abil ennetada. Maasikate-vaarikate liigsöömisest tingitud teatava jõuetuse ja tavamõõtmetest suurenenud kõhu jaoks oleme kasutusele võtnud lausa omaette termini: vastavalt strawbelly või raspbelly. Mis seal salata, rikkaliku saagiga sügise puhul on asjakohased mõisted ka bluebelly, lingonbelly ja cranbelly, kuigi sel aastal ühtegi neist kolmest ette pole tulnud...

Iga järgmise saaduse hooaja alguses mõtlen, et just see mari või puuvili on minu suurim lemmik: maiustan temaga toorelt, lisan jookidesse-salatitesse, püüan leida retsepte, mis tutvustaksid uusi intrigeerivaid maitsekooslusi. Igal kujul on ta hõrk ja maitseküllane, tulvil tervist turgutavatest vitamiinidest ja mineraalainetest. Veel enne, kui jõuavad tekkida esimesed tüdimuse- või küllastumusemärgid, veel enne, kui proovimist vajavate retseptide nimekiri on end ammendanud, jõuab oma tippvormi järgmine aiasaadus ning kõik kordub otsast. Praegusel hetkel olen võrdväärselt vaimustunud kodumaistest õuntest, pirnidest ja ploomidest: kui palju erinevaid sorte ja maitseid, lõputult erinevaid kasutusvõimalusi. 

Üks õun, mis teistega võrreldes ehk pisut tagaplaanil, on paradiisiõun - välimuse poolest nimele vastav, ent maitseomadustelt esmakohtumisel ehk mitte nii taevalik, toorelt harva tarbitav, peamiselt ilmselt kompottidest tuntud. Mind oli juba mõnda aega tagasi jäänud kummitama Green Kitchen Stories blogis nähtud fotod ahjus küpsetatud paradiisiõuntest. Jahutatult ja serveerituna meejogurti ja ahjus krõbedaks röstitud vürtsiste seemnete ja pähklitega maitsesid need imeliselt, meenutasid maitselt ehk kõige enam õuna-pohlamoosi.

poolitatud paradiisiõunu
kookosrasva
Demerara suhkrut
jahvatatud karemoni

Poolita õunad, mõned risti-, teised pikkupidi, et tulemus oleks visuaalselt põnevam. Säti peale mõned kookosrasvatükid ning raputa peale veidi Demerara suhkrut ja jahvatatud kardemoni. Küpseta ahjus 180 kraadi juures 20 minutit. Tõsta ahjust välja ja lase jahtuda.



Pähkli-seemnegranola (retsept blogist Chocolate & Zucchini)
150 g pähklite segu (India pähklid, sarapuupähklid, pekanipähklid, parapähklid)
100 g päevalilleseemneid
25 g kookoslaaste
25 g kookoshelbeid
50 g mett
30 g kookosrasva
1 1/4 tl kaneeli
1/8 tl jahvatatud nelki
1/8 tl riivitud muskaatpähklit
1/4 tl meresoola
1/2 sidruni riivitud koor
Eelsoojenda ahi 160 kraadini. Purusta pähklid ja seemned köögikombainis soovitud suurusega tükkideks, vala kaussi. Lisa kõik ülejäänud komponendid ning sega käte abil hoolikalt segamini. Kalla küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile (mul oli 22cm ruudukujuline vorm) ning küpseta iga 10 minuti järel segades 25-30 minutit. Tõsta ahjust välja, lase täielikult jahtuda ning hoia õhukindlalt suletud purgis.

 

Hõrgu maiuspala saamiseks sega Pajumäe mahe jogurt meega ning serveeri ühes röstitud paradiisiõunte ja seemne-pähklimüsliga.

Suitsukalaleib sinepi-õunamoosiga

Ma ei tea, kas see ka väljapoole paista on, aga mulle meeldib kord, süsteem ja organiseeritus. Kui mitte kõigis valdkondades, siis vähemalt nendel elualadel, mis mulle enam sümpatiseerivad või hingelähedasemad on. Laupäevast koristamist koos sinna juurde kuuluva nipsasjadelt ja tehnikavidinatelt tolmu pühkimise, vaipadelt tolmu võtmise ja põrandate pesemisega ma lapsena ei armastanud, kuigi ega täiskasvanud minult suurt panust oodanutki. Kokkuleppe kohaselt pidin korras hoidma oma kummuti ja kirjutuslaua koos sinna juurde kuuluva kapi ja sahtlitega. Esimese kraamimisest ei hoolinud ma samuti: riiete kokkuvoltimine põhjustas tarbetut peavalu ja tulemus polnud kunagi võrreldav sellega, milleks eT suuteline oli, riietele jäid sisse kortsud ja nad ei tahtnud kunagi sahtlisse ära mahtuda. Lisaks võis olla kindel, et juba järgmisel päeval on vaja selga panna pluus, mis eelmisel päeval kõige alla sai pandud, nii et kogu vaev oli olnud asjata. Seevastu paberilehtide, olgu tegemist dokumentide, kontrolltööde, retseptilehede või teatrikavadega, süstematiseerimisele olen nõus alati aega pühendama. Klassifitseerimise aluseks võivad olla lehtede suurus või tööde valmimise aeg, kirjutiste sisu või kasutatud pastapliiatsi värv. Kiirköitjad, auguraud, kiletaskud ja värvilised paberiribad on sellest töös kõik head kaaslased. Kuna mu õppematerjalid on praeguseks hetkeks süstematiseeritud suurimal võimalikul määral, olen viimasel ajal kulutanud energiat oma proovimist väärivate retseptide nimistus korra loomisele, ent see on osutunud üsna komplitseeritud ettevõtmiseks: kas lähtuda toorainest või valmistamismeetodist, komponentide arvust või hooajast. Annan uue nime, tõstan ümber, panen mitmesse alakategooriasse, kustutan jälle ära... Nüüd tundub, et olen enda jaoks lõpuks teatava loogika välja töötanud, mis muidugi ei tähenda, et ma varsti jälle otsast ei alustaks...

Sarnast korda taotlen külmikus, ainult et seal kordub protsess nädalast nädalasse: kapi sisu vahetub ikka kiiremini kui täieneb üritustelt saadud infolehtede hunnik või raamatukollektsioon. Kõik produktid on reastatud vastavalt "parim enne" või "kõlblik kuni" kuupäevale, ikka uuemad ees- ja vanemad tagapool. Alumisel riiulil on piimatooted (jogurtid, koored, või), keskmisel joogid (mahlad, hapendatud piimatooted), juurviljad või karpides puuviljad, maitseroheline, ülemisel liha ja kõikvõimalikud purgid erinevate kastmete, hoidiste või määretega. Just ülemise riiuli parempoolne nurk on hea paik, kust võib olla lootust leida lisandeid, mis valminud roa põnevamaks muudaks. Eriti tänuväärsed on need juhtudel, mil konkreetsem tegutsemisplaan puudub, aga ometi maitseelamust kogeda sooviks. Täna näiteks otsustasime päeva alustada võileibadega, et oleks võimalus nautida eelmisel õhtul küpsetatud jämeda jahvatusega jahust valminud rukkileiba, mis kodu hõrkudest toidulõhnadest selle kõige paremaga täitis. Peab möönma, et sel korral oli ahjust hoovav aroom nii vastupandamatu, et esimesed viilud lõikasime lausa ahjukuumast pätsist. Vanarahvas öelnud, et esimese päeva leib tekitab kõhuvaegusi, aga küllap oli legend välja mõeldud selleks, et leiba ikka terveks nädalaks jaguks. Otse ahjust võetud leib, lisandiks või või mesi, ehk pisut piima, ja köögist lahkumine muutub äkki väga raskeks...

Saagirikka sügise udustel hommikutel ei ole maitseküllaste võileibade valmistamine just ülemäära palju peavalu valmistav ettevõtmine, kui valida tooraine, mille omadused on parimad just praegusel ajahetkel. Rukkileiva, avokaado, salatilehe, kollaste ja roheliste tomatite, mustade ja roheliste oliivide, kapparite ja basiilikulehtede kooslus pole küll revolutsiooniline, aga väga maitsev sellegipoolest, rääkimata visuaalsest rõõmust.

Teise koosluse võtmekomponendid pärinesid külmiku ülemiselt riiulilt. Leivaviilule veidi võid, heldelt Peipsi kaluritelt pärit suitsukoha, lahke käega eelmisel nädalal valminud sinepi-õunamoosi (tegin d-kokaraamatus avaldatud Janno Lepiku retsepti järgi pool kogust, ainult et 75 g Põltsamaa sinepi asendasin kahe tagasihoidlikuma lusikatäie Dijoni sinepiga), peale rõdukastist võetud õunast lõigatud sibulõunaviilud, mis veel öist jahedust õhkasid, veidi kooritud kanepiseemneid ja mõned estragonilehed. Oh ...