4. advent: veidi eksootikat ehk Laos

Viimase advendi puhul sai ette võetud senistest pikim maitserännak, mille sihtpunktiks Laos - värskendav vaheldus enne traditsioonilisemaid kodumaiseid jõulutoite. Elamus oli kõigist eelnenuist kindlasti põnevam, ent nõudis ka enim etteplaneerimist, toidutoimetused algasid juba neli päeva varem. Maitseainesahtlisse lisandusid äärmiselt pikantse lõhnaga karripasta, kalakaste, uued sojakastmed, kuivatatud kangal ja kahvrilaimilehed. Küllap leiame neile peagi uusi rakendusi, sest jaanuaris aeg-ajalt saabuvas kaugete paikade igatsuses kulub mõni teravam suutäis ikka ära. 

Täidetud pannkoogid (http://www.food.com/recipe/laotian-stuffed-pancakes-46620)
125 ml jahu
1 tl karripulbrit
1 väike muna
200 ml kookospiima
125 ml vett
1/2 sl taimeõli
soola
Täidis
60 ml mungube
120 ml mungoaidusid
1 väike sibul, hakitud
1 tl sulatatud võid

Leota mungube vähemalt tund aega vees. Nõruta, loputa ning keeda pehmeks. Nõruta ja tambi pudruks.
Pannkoogitaina jaoks sega jahu karripulbriga, tee keskele süvend ning löö sellesse muna. Sega, lisa kookospiim ja nii palju vett, et tainas oleks piisavalt vedel (krepitainalaadne). Lase tainal 10 minutit seista.
Hauta idandeid ja sibulaid võis, kuni need on pehmed, lisa oapasta, sega läbi ning tõsta tulelt.
Vala pannile õli ning prae tainast õhukesed ülepannikoogid. Korda, kuni kogu tainas on kasutatud. Jaga täidis kreppide vahel ära, voldi pannkoogid pooleks ja prae üle, kuni need on pruunistunud.

Lisandiks kuumutasin maapähkliõlis ingverit, küüslauku ja tšillit, seejärel lisasin pikuti poolitatud Hiina lehtnaeri ja vokkisin veel paar minutit. Maitseks veidi soja. ja kalakastet ning laimimahla.

Riisipallid ja hapendatud sealiha ehk nam khao & som moo (http://www.sbs.com.au/food/recipes/rice-balls-and-sour-pork-salad-nam-khao-som-moo?cid=cxenseab_a)

Autentsem olnuks riisipalle frittida, aga minu järeleandmatul pealekäimisel otsustasime seekord praadimise kasuks. Pallid olid väiksemad kui retseptis soovitatud (golfipallide asemel pigem... siia tuleks nüüd võrdluseks mõni muu pall pakkuda, aga minu ja sportlike pallimängude suhted on jahedad ja seepärast mul ühtegi mõistlikku varianti pakkuda pole).

Hapendatud sealiha (som moo)
250 g seahakkliha
2 suuremat küüslauguküünt
1 tl rafineerimata suhkrut
1 tl soola
4 sl musta kleepuvat riisi, korralikult loputatud
Sega kausis kõik komponendid ning sõtku umbes 15 minutit. Kata toidukilega ning jäta üleöö toatemperatuurile hapnema. Seejärel tõsta liha vähemalt kolmeks päevaks külmikusse maitsestuma.

Degusteerimist veidi pelgasin, aga maitse oli tõepoolest hea ja ellu jäime kõik ka, nii et soovitan julgelt proovida.

Karripasta
2 kuivatatud punast tšillit, seemned eemaldatud, peenelt viilutatud
4 kuivatatud kahvrilaimi lehte
5 šalottsibulat
2 viilu kuivatatud kalganit (galangal)
1 vars sidrunheina
1/2 sl krevetipastat
1 sl paprikapulbrit
Blenderda kõik komponendid ühtlaseks pastaks.

Riisipallid (nam khao)
370 g aurutatud ja veel kuuma jasmiiniriisi
näpuotsatäis soola
1 dl kookoshelbeid
1 sl kalakastet
1 tl rafineerimata suhkrut
1 muna
taimeõli praadimiseks
Maitsesta kuum riis soolaga ja lase 15 minutit jahtuda. Sega omavahel riis, karripasta, kookoshelbed, kalakaste, suhkur ja muna. Vormi pallid ning prae kuldseks. Tõsta köögipaberile, et üleliigne rasv eemaldada.

Salat
kalakastet
1/2 laimi mahl
1/2 tl rafineerimata suhkrut
näpuotsatäis soola
60 g röstitud maapähkleid, neist 30 g purustatud
4 sl hakitud rohelist sibulat
4 sl hakitud koriandrilehti

little gem salatipeasid

Salati jaoks murenda liha teise kaussi tükkideks. Maitsesta kalakastme, laimimahla, suhkru ja soolaga. Lisa praetud riisipallid, sega hulka maapähklid, roheline sibul ja koriander. Serveeri salatilehtedest lootsikutes või rebi salatilehed tükkideks, lisa kaussi, sega läbi ja serveeri salatina taldrikutel.

Internetist võis lugeda, et Laose populaarseim pidulik roog, mida tähtpäevadeks lauale pannakse on laab, tuntud ka kui larb või laap. Tegemist on (sea)hakklihast valminud toiduga, mida süüakse koos papaiasalati, kleepuva riisi, peenelt hakitud kapsa, spinatilehtede ja Tai basiilikuga. Meil valmis midagi alljärgnevat (retsept modifitseeritult http://www.thegutsygourmet.net/natl-laos.html).

1 sl kuival pannil röstitud riisi, uhmriga peenestatud
1 väga väike šalottsibul, peenelt viilutatud
1-2 laimi
225 g seahakkliha
1/2 tl tšillipulbrit (igaks juhuks võib vähemast alustada)
2 sl kalakastet
peotäis hakitud koriandrit, hakitud
pool peotäit hakitud münti, hakitud
2 rohelist sibulat, peenelt viilutatud

Pigista hakklihale 1/2 laimi mahl. Sega näppudega kiirelt läbi ning lase lihal paar minutit maitsestuda. Aja pann kuumaks. Lisa paar supilusikatäit vett, seejärel kohe laimimahlaga hakkliha. Sega, kuni liha on läbi küpsenud. Õli lisada pole tarvis. Liha ei tohiks üle küpsetada. Kalla kuumutatud liha kaussi, lisa kõik ülejäänud komponendid, sega hoolikalt ja maitsesta. Kõrvale paku papaiasalatit ja ribastatud valget peakapsast.

Papaia salat (inspiratsiooniallikaks http://www.food.com/recipe/lao-papaya-salad-447215)
1 mitte eriti küps papaia (eks Eesti poodides tekitakski küpse isendi leidmine suuremat peavalu), kooritud, seemned eemaldatud, viljaliha jämedalt riivitud
2 kooritud ploomtomatit konservist, jämedalt riivitud

1 väike küüslauguküüs, hakitud
1 punane tšilli, hakitud
2 tl krevetipastat

1 sl kalakastet
1 sl palmisuhkrut
2 sl laimimahla

Pane tšilli ja küüslauguküüs uhmrisse, hõõru nuiaga ühtlaseks seguks. Lisa krevetipasta, uhmerda veel. Saadud kaste sega riivitud papaia ja tomatite juurde, maitsesta kalakastme, suhkru ja laimimahlaga.

Jõulumaius

Ütleks sissejuhatuseks, et tegemist on mõnusa ja kiire magusa vahepalaga, aga märksõna "kiire" on siinkohal pisut eksitav, sest leivategu peab vähemalt päev enne maiustamist algama. Kui päts kord valmis, on muidugi võimalik erinevate maitsekombinatsioonidega mitu päeva kärmeid eksperimente läbi viia, et iseendale kõige meelepärasemad variandid välja selgitada. Meil ei võtnud lemmiku leidmine eriti kaua aega.

viil Skandinaavia rukkileiba (retsept allpool)

mõnus kiht röstitud mandlitest valmistatud võid

poole pirni viilud

1 purustatud kakaouba

jõhvikaid

Sobib suurepäraselt mõne taimeteega.

Skandinaavia rukkileib ("The Green Kitchen" lk 58)
190 g rukkiterasid
60 g päevalilleseemneid
500 ml keevat vett
250 ml kitsepiimajogurtit
3 sl mett
1 sl meresoola
1 sl fenkoliseemneid
125 g kuivatatud jõhvikaid
5 sl kakaopulbrit
4 tl kuivatatud pärmi
200 g täistera rukkijahu (peen jahvatus)
200 g täistera rukkijahu (keskmine jahvatus)
150 g täistera speltajahu (keskmine jahvatus)
60 g täistera speltajahu (peen jahvatus)
Pane rukkiterad ja päevalilleseemned kaussi ning kalla neile peale keev vesi. Lase 15 minutit seista. (Selle tulemusena jäävad terad leiva sees üsna kõvaks, nii et kes eelistab ühtlasemat tekstuuri, võiks terasid üleöö leotada või suisa poolpehmeks keeta.) Lisa toasoe jogurt, mesi, meresool, fenkoliseemned, kuivatatud jõhvikad ja kakaopulber. Sega puidust lusikaga. Veendu näpuga katsudes, et segu oleks soe.
Sega hulka pärm. Lisa rukkijahu ning sega, kuni on moodustunud ühtlane tainas. Kata kauss toidukilega ning jäta 1 tunniks toatemperatuurile seisma, kuni tainas mullitab kergelt. Lisa järk-järgult nii palju speltajahu, et moodustuks tainas. Kalla segu jahusele pinnale ning sõtku 5 minutit. Vajadusel lisa jahu, aga arvesta, et tainas peabki jääma üsna kleepuv. Vormi palliks ja tõsta tagasi kaussi. Niisuta pealt veega. Kata kauss toidukilega ning tõsta 8-10 tunniks (või ööks) külmikusse. Jaga tainas kahte õlitatud keeksivormi ning silu pealt ühtlaseks. Pintselda pealt veega ning puista üle rukkijahuga. Kata köögikäterätikutega ning lase 2 tundi kerkida.
Eelsoojenda ahi 200 kraadini. Küpseta 50-60 minutit. Keera ahi kinni ning jäta pätsid veel 10 minutiks ahju. Võta vormidest välja ning jäta restile vähemalt 4 tunniks jahutma. 

3. advent: vennasrahvaste juurde ehk uurime Ungarit

Eelviimane advent oli meie kodus soomeugrimaitseline ehk püüdsime valmistada roogasid, mida võiks ehk leida ungarlaste juures laualt nende jaoks olulistel tähtpäevadel. Ungari kööki on mõjutanud paljud Euroopa, aga ka Aasia riigid ehk piirkonnad, kust pärit võõrvallutajaid on riigi territooriumile sattunud.

Õhukesed ülepannikoogid ehk palascinta

1 muna
180 ml piima
10 kuhjaga sl jahu
soola
180 ml mineraalvett

Klopi muna külma piimaga lahti. Sega hulka jahu. Lisa mineraalvesi ja näpuotsatäis soola. Küpseta keskmisest kõrgemal kuumusel õhukesed ülepannikoogid.

Täidiseks aja 120 ml (Pajumäe) vahukoort soojaks, tõsta pliidilt, lisa 30 g tükeldatud tumedat šokolaadi ning sega, kuni šokolaad on sulanud. Lase segul jahtuda ning tõsta külmkappi. Klopi vahule, sega hulka 3 kuhjaga sl (Sepa talu) kodujuustu. Meie panime iga krepi sisse lisaks šokolaadikreemile sügavkülmast pärit sulatatud marju (maasikaid, mustikaid ja vaarikaid) ning kõige peale vaarikakeedist. Järgmisel korral prooviks hoopis kirsikeedisega, sest minu jaoks on just kirsid marjadest kõige enam Ungariga seostuvad.

Karpkalasupp (http://www.theworldwidegourmet.com/recipes/szeged-fish-soup-szegedi-halaszle/)

Lugesin ühest jõulutoitude raamatust, et kõige autentsem Ungari karpkalasupp valmib, kasutades kala verd. Nii ehe meie versioon sel korral polnud, kuid kõik toiduks vajalikud kalad said ise roogitud ja tükeldatud.

Puhasta ja pese pool kilo väiksemaid puljongiks sobilikke kalu, näiteks ahvenaid. Kalamari ja niisk jäta alles. Pane kalad potti, kus hakkad puljongit keetma. Roogi umbes kilone karpkala, pea ja saba lõika ära ning tõsta puljongikalade juurde. Vala potti nii palju vett, et kalad oleksid kaetud. Tõsta pliidile, aja vesi keema ning lase madalal kuumusel umbes tunni podiseda. Samal ajal tükelda karpkala umbes 5cm tükkideks, puista üle meresoolaga, kata ja tõsta külma.

Kurna puljong ning tõsta leem tagasi tulele. Lisa soolatud karpkalatükid ja 1 sl paprikapulbrit, samuti kalamari ja niisk. Kui tarvis, lisa külma vett, et kalatükid oleksid kaetud. (Mina lisasin ka õhukesed porganidlaastud ja paprikaribad, aga ungarlased peaksid seda ilmselt hullumeelseks pühaduseteotuseks.) Lase madalal tulel podiseda umbes 10 minutit, kuni kala on läbi küpsenud. Serveeri kohe. (Ma puistasin peale hakitud peterselli, aga see on vist jällegi miski, mida ungarlaste juuresolekul pigem mitte välja pakkuda.)

Hapukapsaga hautatud hakklihaga täidetud kapsarullid
1 kapsapea
100 g suitsusinki, tükeldatud
1 sibul, tükeldatud
2 küüslauguküünt, purustatud
200 g seahakkliha
200 g veisehakkliha
1 dl keedetud riisi
1 muna
1 tl soola
1/2 tl musta pipart
600 g hapukapsast
1 purk konservtomateid
1 sl köömneid
1 sl paprikapulbrit
3 dl vett

1 dl (Pajumäe) hapukoort
1 sl (tatra)jahu

Eemalda kapsalt juureosa. Pane kapsapea suurde potti, täida pott veega ja aja keema. Keeda tasasel tulel, kuni pealmised lehed on pehmenenud. Tõsta kapsapea potist välja ning eemalda ettevaatlikult pealmised lehed, mis on pehmenenud. Ülejäänud pea tõsta potti tagasi ja lase edasi keeda. Korda sama, kuni oled saanud 12 kena suurt kapsalehte. Eemalda lehtedelt rootsuosa.

Kuumuta ahi 160 kraadini. Pane pann tulele ning kuumuta sellel singitükke. Vajadusel lisa rasvainet. Tõsta singitükid pannilt, rasv jäta pannile. Hauta sibulat ja küüslauku madalal kuumusel, kuni sibul on läbipaistev. Tõsta pool segust kaussi ja lase jahtuda. Teine pool jäta pannile ning lisa 300 g hapukapsast, purgitäis konservtomateid, vesi, köömned ja paprikapulber. Kuumuta keemiseni ja tõsta tulelt. Lisa kausis olevale sibula-küüslaugusegule praetud singitükid, keedetud riis, muna, sool ja pipar. Sega hästi läbi. Tõsta iga kapsalehe keskosale u 3 sl täidist, tõsta ääred keskele ning keera tihkelt rulli. Pane ahjuvormi põhja ülejäänud hapukapsas ning lao sellele tihedalt külg külje kõrval kapsarullid. Kalla rullidele pannil olev kapsa-tomatisegu. Kata kaanega ja küpseta ahjus 2 tundi. Sega väikeses kausis hapukoor ja tatrajahu. Tõsta rullid ahjust välja, sega osakaupa hapukooresegu sisse paar lusikatäit rullide küpsetamise vedelikku ning kalla saadud segu rullidele. Tõsta vorm uuesti ahju, seekord ilma kaaneta. Küpseta veel 15 minutit. Serveerimisel puista üle hakitud talisibulaga. Ungari roogadest kahtlemata meie lemmik.

Ungari rullid

Tegime kahe erineva täidisega, kuid mooniseemned olid kahjuks mõrud. Tainaosa oli seevastu mõnusalt mure, ilmselt tulenevalt kasutatud searasvast.

Hõuna

Mõnusad on need hommikud, mil on aega iseenda eest hoolt kanda kuhugi kiirustamata. Selleks on variante kaks: sättida enda päevatoimingud hilisemale kellaajale või ärgata piisavalt suure ajalise varuga. Hea hommikusöögi nimel olen nõus mõlemat lähenemist praktiseerima, vajadusel mõlemat korragagi. Varane ärkamine ja usin toimetamine tasuvad end alati ära, seda kinnitavad esimene toiduamps ja sellele peale võetud kohvisõõm. Vihjed, et oled õigel teel, saavad ilmsiks juba varem, kui pannilt või ahjust heljub süljenäärmete tegevust ergutavaid aroome ning poti kaant kergitades jõuab kohale päeva esimene ergastav kofeiinidoos. 

Brokoli-munaminivormid (mugandatult http://hortuscuisine.com/blog/2014/02/17/moufflees-souffle-frittata-muffins-and-a-post-st-valentine-something/) 12 väikest

4 muna
1 sl ja 1 tl oliiviõli
1 sibul, õhukeselt viilutatud
120 g spargelkapsaõisikuid, aurutatud
3 sl riivitud Valio Forte juustu
veidi riivitud muskaatpähklit
näpuotsaga kaneeli
maitseks soola ja musta pipart

Kuumuta ahi 200 kraadini. Prae sibulaviile 1 sl oliiviõlis keskmisel kuumusel u 10 minutit, kui pann tundub liiga kuiv, lisa veidi vett. Eralda munakollased munavalgetest. Lisa munakollastele 1 tl oliiviõli, sool ja pipar, riivitud muskaatpähkel ja kaneel. Vahusta miksri abil heledaks kohevaks vahuks. Sega juurde praetud sibul ja aurutatud spargelkapsas. Vahusta munavalged näpuotsatäie soolaga. Sega osakaupa munakollasesegu hulka. Jaga tainas paberiga vooderdatud muffinipanni pesadesse (arv sõltub panni pesade suurusest, meie saime 12 tk). Küpseta 15-20 minutit. Serveeri seene-tomatikastmega.

Seene-tomatikaste
veidi oliiviõli
1 väike sibul, tükeldatud
1 küüslauguküüs, peenelt hakitud
näpuotsaga tšillihelbeid
maitse järgi roosat soola
10 heledat šampinjoni, neljaks lõigatud
3 konservtomatit koos vedelikuga, lisaks veidi köögiviljapuljongit või vett
kaks suurt oksa tilli, tükeldatud

Kuumuta pannil veidi oliiviõli. Prae sibulat keskmisel kuumusel u 5 minutit, lisa küüslauk, prae veel 3-4 minutit. Lisa tšillihelbed, sool ja šampinjonitükid. Prae u 5 minutit. Lisa konservtomatid ja vedelik, suru tomatid pannilabidaga katki. Kuumuta tasasel tulel u 10 minutit. Sega hulka tükeldatud till ning maitsesta.

Väiksed rugelach'id (muudetult http://smittenkitchen.com/blog/2015/12/pull-apart-rugelach/) 18 väikest

65 g jahu
1/4 tl soola
50 g toasooja kitsepiimast toorjuustu
50 g toasooja võid

3 sl maasikamoosi
25 g tumedat šokolaadi, peenelt hakitud
6 kuivatatud aprikoosi, tükeldatud
9 pekaanipähklit, röstitud
1 tl kaneeli

määrimiseks veidi muna või toorjuustu
peale puistamiseks Demerara suhkrut

Sega jahu ja sool. Näpi kiirelt hulka toorjuust, seejärel või, kuni moodustub ühtlane tainas. Ära liialt hoogu satu, mida kiiremini tegutsed, seda parem. Mässi tainapall toidukilesse ning suru veidi lapikumaks. Tõsta u 30 minutiks sügavkülma. Kuumuta ahi 175 kraadini. Võta tainas kile seest välja ning rulli nelinurgaks suurusega 20x30 cm. Täidiseaineid jaga ühtlaselt kogu taina ulatuses, välja arvatud u 2cm riba ühe pikema ääre juures. Teisisõnu määri tainatükile maasikamoosi ning puista peale šokolaadi, aprikoose, pekanipähkeid ja kaneeli. Keera rulli pikemast täidisega kaetud otsast, ühenda valmis rulli otsad ning tõsta külmkappi umbes 15 minutiks tahenema. Lõika rull 18 tükiks, aga mitte lõpuni välja, vaid jäta ringe sisemine pool ühendatuks. Määri peale õrn kiht toorjuustu ning puista üle Demerara suhkruga. Küpseta 25 minutit. Tõsta ahjust välja ja lase jahtuda, muidu on küpsetised liialt muredad.

Oivaline õhtusöök

Mu suurimaks iidoliks kokandusmaailmas on Yotam Ottolenghi. Ta retseptid ei jätta kunagi mu maitsepungi üllatamata. Ta toitude maitsete harmoonia on minu jaoks täiuslik. Üks tema retsepti järgi valmistatud toit tähendab suurepärast õhtusööki. Kaks Ottolenghi retsepti kombineeritult tagab oivalise elamuse. Ja nii juhtuski, et ühe täiesti argise teisipäeva õhtueine ajal jäi aeg korraks seisma.

Mündimekiga ahjuriis Kreeka pähkli ja granaatõuna salsaga (veidi muudetult http://www.bonappetit.com/recipe/baked-minty-rice-with-feta-and-pomegranate-relish)

Ahjuriis
250 ml täistera basmatiriisi
400 ml vett
1/2 tl roosat soola
musta pipart
peotäis kuivatatud münti
25 g võid, tükeldatud
110 g fetat, 1/2cm viiludeks lõigatud

Kuumuta ahi 200 kraadini. Puista loputatud riis 23cm läbimõõduga klaasvormi põhja, raputa peale sool ja jahvata maitseks musta pipart, puista üle mündilehtedega ning kalla peale vesi. Lõpuks puista peale võitükid. Kata fooliumiga, tõsta vorm ahju ning küpseta 40 minutit. Võta ahjust välja, eemalda foolium ja mündilehed, torgi riis kahvliga õhuliseks. Säti peale fetaviilud ning küpseta grillrežiimil veel umbes 10 minutit, kuni juust on pealt pruunikas. Serveeri salsaga.

Salsa
4 sl tükeldatud röstitud Kreeka pähkleid
6 sl tükeldatud rohelisi oliive, kivid eemaldatud
6 sl granaatõunaseemneid
1/2 sl sõstrasiirupit (või granaatõunasiirupit)
1 väike küüslauguküüs, purustatud
2 sl hakitud peterselli
2 sl oliiviõli
musta pipart
vajadusel veidi roosat soola

Sega kõik komponendid omavahel, maitsesta.

Röstitud pommutükid mandli-petersellikastmega (veidi muudetult http://www.theguardian.com/lifeandstyle/2015/oct/10/aubergine-recipes-turkish-imam-bayildi-hungkar-begendi-roast-with-tarator-yotam-ottolenghi)

1 väiksem küüslaugupea
2 pommut, piki- ja ristipidi poolitatud, siis pikkupidi kolmeks lõigatud
oliiviõli
50 g mandleid, blanšeeritud ja röstitud
10 g peterselli
3 anšoovist
1/2 sl head punase veini äädikat
2 kooritud tomatit (talvel konservist), riivitud

Lõika küüslaugupeal ära ülemine neljandik ning tõsta alumine osa fooliumitükile. Nirista peale õige veidi oliiviõli ning näpuotsaga soola. Mässi küüslaugupea fooliumi sisse ning tõsta riisipanniga samal ajal ahju. Sega pommusektorid 2 sl oliiviõli ja 1/2 tl soolaga. Säti küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Kui küüslauk ja riis on 5 minutit ahjus olnud, tõsta ka pommupann ahju. Rösti pommusektoreid u 35 minutit (umbes samaks ajaks peaksid valmis saama nii riis kui küüslauk). Mässi küüslauk fooliumist lahti, lase veidi jahtuda. Pigista küünte sisu kaussi, lisa mandlid, petersell, anšoovised, punase veini äädikas ja 50 ml vett. Surista sauseguriga ühtlaseks. Säti pommusektorid taldrikule, puista üle riivitud tomatiga ning nirista kõige peale mandli-petersellikastet.

2. advent: Õhtumaad Prantsusmaa näitel

Advendiaja pühapäevade menüü koostamises sõnale "jõul" tuginemisest tulenevalt oli 6. detsember pühendatud Õhtumaadele. Selle termini sisu omakeskis lahti arutatud, otsustasime keskenduda prantsuse kokakunstile. Mõne aja pärast hakkasime oma valikus kahtlema: meenus, et 6. 2. advent on sel aastal ühtlasi Soome iseseisvuspäevaks, seepärast olnuks ehk hoopis sobilikum juhinduda põhjanaabrite toidupärandist. Teisalt pole soome-ugri rahvad just Õhtumaade õpikunäide... Hingerahu saabus alles siis, kui menüü paigas, toidud tehtud ja suuremas jaos juba söödud ehk kui lugesin, et just 6. detsembril on Põhja-Prantsusmaal olnud ajalooliselt kombeks kingitusi jagada (samas kui teistes paikades oodatakse sellega suisa 6. jaanuarini).

Hommik algas tormimüha ja tatrajahust täidisega ülepannikookide ehk galette'idega. Sarnaselt kreppidega on mõistlik tainas juba eelmisel õhtul valmis teha, et jahu saaks üleöö paisuda. Retseptis, mida järgisime, oli tainas tehtud vee baasil. Kookide parema vormitavuse huvides eelistaksin siiski varianti, kus osa vedelikust moodustaks piim. Lisandiks serveerisime koduse majoneesikastmega juursellerisalatit.

Galetid (My Paris Kitchen lk 47) 6 tk
105 g tatrajahu
1/4 tl meresoola
1 suur muna
265 ml vett
praadimiseks võid

Sega jahu ja sool, klopi hulka muna ning lisa järk-järgult pidevalt vispeldades vesi. Tõsta tainas üleöö külmkappi seisma (ka tunniajasest seismisest piisab, kui pannkoogiisu on painav).
Järgmisel hommikul klopi tainas uuesti ühtlaseks ning lisa vajadusel vett. Aja pann kuumaks, sulata veidi võid ning kalla pannile tainast, et tekiks õhuke pannisuurune kook. Küpseta paar minutit, keera ümber ning küpseta veel minuti jagu. Tõsta taldrikule ning jätka ülejäänud tainaga. Peaksid saama 6 galette'i.

Galettes completes (My Paris Kitchen lk 135)
6 galetti
veidi võid
12 õhukest viilu suitsutatud seakarbonaadi
120 g kitsepiimajuustu (60 g 2 kuud laagerdunud juustu, 60 g noort salatijuustu), riivitud
3 muna
2 ahjus röstitud ja kooritud punast paprikat, viilutatud
soola ja musta pipart  

Sulata pannil veidi võid ning aseta pannile galette, heledam pool allpool. Säti galette'i keskossa 2 viilu suitsutatud seakarbonaadi, sellele 10 g nooremat ja 10 g vanemat riivitud kitsepiimajuustu. Löö selle peale ettevaatlikult muna (munakollane peaks jääma keskele) ning kata pann kaanega. Küpseta galette'i, kuni munavalge on hüübinud, aga rebu on endiselt vedel. Tõsta pannilt kaas ning voldi galette ruudukujuliseks. Valmista samamoodi veel kaks galette'i. Ülejäänud kolmel asenda muna paprikaviiludega, muidu toimi samamoodi.

Juursellerisalat (My Paris Kitchen lk 151)
500 g juursellerit
peotäis lehtpeterselli

Kaste
4 sl ise tehtud majoneesi
1 sl kitsepiimast toorjuustu
1 sl kitsepiimast jogurtit
1 sl täisterasinepit
1 sl sidrunimahla
1/2 sl Dijoni sinepit
1/2 tl soola

Vispelda suures kausis kokku kõik kastmekomponendid. Koori juurseller, lõika pooleks, viiluta mõlemad pooled võimalikult õhukeselt, tõsta saadud viilud üksteise peale ning lõika peenteks tikkudeks. Sega kastmesse, et vältida juurselleri tumenemist. Haki petersell, sega hulka ning paku galette'ide kõrvale.

Talveperioodil näivad Prantsuse köögis leidvat sagedat kasutamist erinevad tsitruselised, mis antud menüüs kajastub apelsinide kasutamises nii eelroas kui magustoidus. Allolev salatiretsept on parim viis intrigeerivalt mõrkja ja mahlase maitsega salatsiguri ehk endiivia söömiseks.

Prantsusepärane salat endiivia, apelsini ja Kreeka pähklitega (The French Market Cookbook lk 159-160) 3le
2 väikest apelsini
1 suurem endiivia (u 250 g)
30 g Kreeka pähkleid, röstitud

Kaste
1 tl tatramett
1/2 tl Dijoni sinepit
1/4 tl roosat soola
1 sl oliiviõli

Fileeri apelsinid, eemalda viljaliha segmentidena ning tõsta kausi kohale asetatud sõelale nõrguma. Vispelda kaussi tilkunud apelsinimahlale juurde kõik ülejäänud komponendid. Lõika endiivia neljaks ning lõika umbes 1cm viiludeks. Lisa nii endiivia kui apelsinid kastme sisse, sega läbi ning jaga kolmele taldrikule. Kaunista Kreeka pähklitega (võid need soovi korral enne jämedalt hakkida).

Ettevalmistused pearoa jaoks algasid juba reedel tooraine hankimise ja kanatükkide veinimarinaadi tõstmisega. Tuleb tõdeda, et nii pika ettevalmistusaja kohta oli tulemus siiski pigem tagasihoidlik. Terve tunni tulel podisenud kanaleeme lõhn oli maitsest ahvatlevam.

Coq au vin (My Paris Kitchen lk 177-178)
peaaegu 1 pudel Côtes du Rhône'i (natuke maitsmiseks ka)
1 sibul, kooritud ja tükeldatud
1 porgand, kooritud ja tükeldatud
1/2 tl soola
1/2 tl musta pipart
näpuotsatäis jahvatatud nelki
2 väikest loorberilehte
10 tüümianioksa
1 kanarinnak
2 kanakoiba
1 1/2 sl oliiviõli
1 sl võid
veidi suitsusinki
180 g šampinjone, puhastatud ja poolitatud
3/4 sl tatrajahu
väike purk marineeritud pärlsibulaid
1 sl kakaopulbrit

Sega suures kaanega ahjupotis või mõnes muus anumas, mis külmikusse mahub, kokku sibula- ja porganditükid, sool, pipar, jahvatatud nelk, loorberilehed, tüümian ja vein, lisa kanatükid ning tõsta külmkappi (kanatükid peaksid olema täielikult veiniga kaetud ehk ära liiga palju maitse!). Lase 24-48 tundi maitsestuda, vahepeal keera kanatükke paar korda.
Tõsta kanatükid marinaadist välja ning aseta kausi kohale tõstetud sõelale nõrguma. Kuumuta pannil keskmisest kõrgemal kuumusel oliiviõli ja või, prae kanatükke kummaltki poolelt 5 minutit, kuni need on pruunid. Tõsta taldrikule, jäta võimalikult palju rasvainet pannile. Prae suitsusingitükke ja šampinjone umbes 5 minutit aeg-ajalt segades, kuni seened on kuldpruunid ja küpsed. Kurna marinaadist välja sibula- ja porganditükid (jäta marinaad alles!) ning lisa pannile. Kuumuta, kni köögiviljad on pehmed. Lisa tatrajahu ning kuumuta segades läbi. Kalla järk-järgult juurde marinaad, kraabi pannilt lahti kõik sinna külge jäänud tükid, need annavad kastmele head maitset. Lisa kanatükid, kata pann kaanega ning lase tasasel tulel tund aega podiseda.
Kalla purgist sõelale pärlsibulad, loputa neid jaheda veega. Aja väikeses kastrulis u 250 ml vett keema, lisa sibulad ja keeda neid paar-kolm minutit. Kurna, loputa ja nõruta. Lisa sibulad kümmekond minutit enne toidu valmimist potti. Sega väikeses kausis kakaopulber ja u 50 ml kana keeduleent. Kui kana on valmis, nirista sisse kakaosegu ja kuumuta veel paar minutit. Tõsta kanatükid leemest välja ning pudista kontide küljest liha lahti. Eemalda keeduleemest tüümianioksad ning tõsta kanatükid tagasi. Serveeri äsja keedetud ürdimakaronidega.

Ürdimakaronid (My Paris Kitchen lk 230-232)
135 g täistera speltamannat
105 g täistera speltajahu
1/2 tl roosat soola
10 g peterselli, peenelt hakitud
5 g tüümiani, peenelt hakitud
2 suurt muna
1 munakollane
veidi vett

Sega kausis kokku manna, jahu, sool ja ürdid. Kalla tööpinnale ning tee kuivainekuhja sisse süvik, kuhu löö lahti munad ja lisa munakollane. Klopi munad kahvliga ettevaatlikult lahti (jahuseinad jäägu esialgu alles) ning hakka järk-järgult jahusegu "kaasama". Kui munad ja kuivained on enam-vähem segunenud, hakka tainast sõtkuma, vajadusel lisa õige veidi vett. Sõtku u 10 minutit, siis mässi tainapall toidukilesse ja jäta umbes tunniks toatemperatuurile puhkama.
Jaga tainas nelja ossa, tegele korraga ühe osaga, ülejäänu jäta kilesse ootama. Rulli tainas jahusel pinnal võimalikult õhukeseks, vahepeal liiguta tainast, et vältida selle kinnijäämist, vajadusel lisa jahu. Lõika tainas u 1,5cm ribadeks ning tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile tahenema. Korda sama ülejäänud taintükkidega. Aja suures potis vesi keema, lisa meresool ning makaronid. Keeda, kuni makaronid on pehmed (sõltuvalt taina paksusest u 5 minutit). Kurna ja serveeri kohe.

Prantsuse jõuluhalg (kohandatud My Paris Kitchen lk 319-323)

Biskviit
2 suurt vabapidamisel kana toasooja muna
40 g rafineerimata suhkrut
näpuotsatäis roosat soola
40 g speltapüüli
25 g keskmise jahvatusega täistera speltajahu
25 g võid, sulatatud ja jahutatud

Kuumuta ahi 175 kraadini. Kata ahjuplaat suurusega 25x35cm küpsetuspaberiga. Vahusta munad suhkru ja näpuotsatäie soolaga heledaks kohevaks vahuks, selleks peaks kuluma umbes 5 minutit. Sõelu järk-järgult hulka jahud, tõsta samal ajal tainast ettevaatlikult spaatliga alt üles. Lõpuks nirista juurde sulavõi. Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud plaadile ning aja spaatliga laiali. Küpseta umbes 10 minutit, kuni võibiskviit on kuldpruun ja keskelt veel kergelt vetruv. Tõsta ahjust välja ning jäta 5 minutiks jahtuma. Aseta võibiskviit küpsetuspaberiga tagurpidi puhtale köögikäterätile ning eemalda ettevaatlikult paber. Rulli biskviit laiemast otsast alates koos käterätiga rulli ning jäta jahtuma.

Seened
1 munavalge
näpuotsatäis soola
50 g rafineerimata suhkrut
kaneeli

veidi tumedat šokolaadi, sulatatult

Kuumuta ahi 110 kraadini. Aja munavalge näpuotsatäie soolaga kohevaks vahuks, lisa vahustades järk-järgult suhkur, vahusta, kuni munavalgemass on tihke, läikiv ja suhkur on lahustunud. Lõpuks puista juurde veidi kaneeli, vahusta, kuni kaneel on ülejäänud massiga segunenud. Tee tordipritsi (selle võib ise küpsetuspaberist meisterdada, avaus u 1 cm) abil küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile 12 seenemütsi ja -jalga. Kui munavalgesegu jääb üle, võid pritsiga veel mõne halu juurde sobiliku kujundi teha. Küpseta 1 tund ja 30 minutit. Tõsta ahjust välja ja lase täielikult jahtuda. Uurista seenekübarate põhja sisse väikese noa abil augud, et saaksid seenekübarad seenejalgade otsa tõsta. Sulata vesivannil veidi tumedat šokolaadi, kasta seenejala kitsas ots šokolaadi ning torka seenekübara otsa. Tõsta valmis seened plaadile, et šokolaad taheneks.

Täidis
340 g kitsepiimast kohupiima
1/3 apelsini riivitud koor
30 g tumedat 74% šokolaadi, peeneks hakitud
30 g vedelat mett

Sega kõik täidiseained kausis ühtlaseks.

Apelsinisiirup
1 apelsini mahl (u 4 sl)
20 g mett

Soojenda väikeses kastrulis mett ja apelsinimahla, kuni mesi on sulanud.

Rulli jahtunud võibiskviit lahti ning tõsta küpsetuspaberiga kaetud plaadile. Nirista ühtlaselt üle apelsinisiirupiga. Määri ühtlaselt laiali täidis kogu biskviidi ulatuses. Keera biskviit laiemast otsast rulli, mahuta võimalusel karpi ning tõsta külmkappi umbes tunniks maitsestuma.

Šokolaadikate

70 g tumedat šokolaadi (vähemalt 70%)

2 sl kanget kohvi

40 g võid, toatemperatuuril, tükeldatud

kaunistamiseks rafineerimata tuhksuhkrut ja jõhvikaid, soovi korral käbisid ja muud

Kuumuta kastrulis veidi vett, aseta kastruli kohale kauss, pane sinna tükeldatud šokolaad ja kohv, sega, kuni šokolaad on sulanud. Tõsta kastrulilt ning sega juurde võitükid. Oota, kuni segu on veidi jahtunud ja hakkab tahenema.

Tõsta külmikust välja rullbiskviit. Lõika mõlemast otsast diagonaali all küljest üks tükk. Tõsta rulli põhiosa serveerimisvaagna keskele ning säti kummalegi poole rulli üks küljest lõigatud väiksem tükk, et moodustuks midagi halulaadset. Kata kogu halg šokolaadiseguga. Kui kate on tahenenud, saad sellesse noaga puukoorelaadse mustri tekitada. Säti halu peale ja ümber seened ja jõhvikad, puista üle tuhksuhkruga.

Vaieldamatult parim valmistamispäeval, nii et maiusta mõnuga. 

Heietusi hommikusöögiteemadel

Mulle meeldivad hommikud, sest varastel tundidel näib kõik veel võimalik. Skepsis ja mõõdukas pettumus saabuvad alles pärastlõunase roidumusega, mil saab ilmsiks teha olevate ja tehtud asjade loetelu kattumatus. Nende kahe ühisosa suurendamise tarbeks on mõnus hommikusöök vältimatu vajadus, mille võib muuta igapäevaseks luksuseks. Mulle on jäänud mulje, et paljudes majapidamistes on hommikusöök vähemalt äripäeviti ikka üks ja seesama, olgu rutiinseks äratajaks tee ja võileivad või puder ja kohv. Minagi olin oma mitmekesisusprintsiipi õhtusöökide osas juba mõnda aega rakendanud, kui märkasin järsku, et olen täiesti kasutamata jätnud võimaluse ka hommikuti oma kulinaarset loovust treenida ja iga päev millegi uuega lagedale (või siis taldrikule) tulla.

Oleks vale väita, et sellele eelneval perioodil mingit variatiivsust ei esinenud. Vastupidi: laual olnu muutus vastavalt aastaajale, aga olid siiski kindlad lemmikud, mida paaril-kolmel korral nädalas ikka pakuti. Kui ma ise põhitoiduvalmistajate sekka ei kuulunud (ehk kogu kooliaja vältel), tundus söödu mingis mõttes iseenesestmõistetav, mul ei tulnud mõttessegi, et see kõik nõuab planeerimist ja ettenägelike otsuste langetamist. Mäletan, et ema küsis vahel, mida järgmisel hommikul enne kooli minekut süüa sooviksin. Tean, et vastasin enamasti: "Ma ei tea, midagi head..." Ühtpidi võimaldab taoline piirangute puudumine kokal oma äranägemise järgi toimetada, teisalt jällegi on igal sööjal ikka isiklikud maitseeelistused ja küllap ka ootused, neile mittevastmine päädib pettumusega. 

Algkooliaja hommikumeeleolu taasloomiseks oleks tarvilik kruusitäis kakaod, mis valmistatud maalt toodud toorlehmapiimast ja Oboy lahustuvast kakaopulbrist, millele teatud perioodil lisasin omalt poolt veel ohtralt valget rafineeritud suhkrut. Magusale joogile olid enamasti kaaslaseks võileivad, kõige sagedamini vist viil Pere rukkileiba, kiht võid, tükk sinki ja keedumuna. Öelge veel, et lastele magusa ja soolase kombinatsioon meelepärane pole. Ilmselt oli taldrikul ka juustuleib aastaajale vastavalt värske või marineeritud kurgiga. Kui eelmisel päeval oli mõni küpsetis valminud, oli võimalik varahommikune maiustamine. Ema armastas kõige enam küpsetada väikeseid saiakesi, mille jaoks vaja mineva pärmitainaretsept oli sinise pastapliiatsi ja korraliku käekirjaga talletatud pruunis pehmete kaantega rullköitega märkmikus. 50 grammist presspärmist valminud korralik tainakogus vajas kerkimiseks aega ja armastust. Lahti rullitud suurele tainatükile kallas ema jahutatud sulavõid ning puistas üle suhkruga. Tavaliselt valmis kolme sorti saiakesi: klassikalisi kaneeliga, eksootilisi kookoshelvestega ning peeni mandlilaastudega. Mulle olid armsad nad kõik, aga esimesena kadusid kausist troopilise mekiga rullid. Osa pagaritöö tulemusest leidis ajutise pelgupaiga sügavkülmas, kust neid jaokaupa välja võeti ja pannil või praeahjus üles sulatati ja soojendati. 

Alates 6. klassist hõlmas mu koolitee ühistranspordi kasutamist: elukoht vahetus, sihtpunktiks sai teine koolimaja, kuhu jõudmiseks oli vaja bussiga sõita. Äratus oli kella kuue paiku, vähemalt veerand tundi kulus nõutult riidekapi ees seismisele, nii et esimesele söögikutsele ei saanud ma kunagi kohe kööki minekuga vastata. Söömist tuli alustada hiljemalt 6.22, muidu oleks 6.43 väljunud bussile jõudmine ilmvõimatu olnud. Taustaks mängis SkyPlussi hommikuprogramm, mida täitsid oma lõppematu jutuvadaga Pille Minev, Erkki Kõlu ja Allan Roosileht. Kakao asemel rüüpasin tassist teed, esialgu erinevaid poest ostetud pakiteesid (sageli mõni versioon rohelisest teest, aga eriliseks lemmikuks oli apelsinimekiga valge tee), hiljem kodukandist korjatud ravimtaimetõmmiseid (eelistatult piparmünt, kevade poole, kui varud vähenenud, sobis ka meliss). Endiselt eelistasin päeva alustada võileibadega, ainult et senisest tunduvalt pikemate koolipäevade tõttu nende arv taldrikul suurenes. Reegline oli ühe võileiva aluseks rukki-, tera- või koorikleib, kahe või kolme ülejäänu baasiks aga röstsai, kaeratasku või kliidega kuklid (need viimased olid alati ahjus üles soojendatud), erilistel puhkudel (ehk pärast pühapäevast nädalavarude soetamist Rimist — tavaliselt külastasime Tirsi hulgikaubaäri) hoopis täisterasarvesai. Leivale määritud võikihile pani ema tavaliselt maasuitsusinki ja hapukurki või Karni pasteeti ja tomatit, mõnikord tursamaksa, vahel ka Võru Atleeti, salatilehte ja kurki. Krõbedale saiale läks katteks majonees, juust ja midagi värsket või majonees, lahtirullitud makrapulk ja tomat. Mõnikord osteti lõhet, teinekord krevettidega Bonjouri toorjuustu, sagedasti oli kapis (ja seepärast ka saial) Merevaiku (klassikaline, murulauguga, krevettidega või väga harva kukeseentega). 

Ent enne kui ühessegi neist oma hambad lüüa sain, turgutasin keha hoopis ühe C-vitamiinirikka ampsu ehk kooritud kiiviga. Kui poes küpseid isendeid saadaval polnud, kõlbas südatalvel hästi ka näiteks mandariin või aasta alguses sisult kaunilt punane, aga sageli üsna mõrkjas greibipoolik, mille hapu mahl söömise ajal ikka ja alati silma ja pluusiesisele pritsis. Võileibadest sõin esimesena alati ära leivaga variandid, järgnes sai ehk söömisel liikusin kõige tahedamast ja tummisemast suutäiest järjest õrnemate ampsudeni. Viimaseks jäi ja minu täitmatut magusasoolikat rõõmustas magusa kattega sai: varasemas nooruses Nutellaga, hiljem, kui maitse juba pisut kogenum, või, viil pruuni Norra kitsepiimajuustu ja korralik kiht vaarika-mustasõstra- või maasikatoormoosi. Magus moos passis hästi kaaslaseks ka Eesti mahedatele noortele juustudele. Kui võileibu oli valmistatud vähem, oli taldriku kõrval kohuke. Aastate jooksul sai läbi proovitud vist küll kogu kodumaisel turul saada olev sortiment. Lemmikuteks olid sõbraliku eluka (kassi?) pildiga Tere šokolaadiglasuuriga kohukesed, eelistatult moositriibuga keskel (eriti mustikakeedisega, pohlamarjadki tundusid toona moodustavat kohupiima ümbritseva kakaomassiga harmoonilise kombinatsiooni, nüüd ilmselt maitseksid kõik moosid ühtmoodi magusalt ja neid eristada oleks võimatu), juustukoogitäidis oli põneva tekstuuriga, aga maitselt pisut liiga magus (räägib isik, kes lisas ohtralt suhkrut lahustuvast kakaost vlaminud joogile…). Hilisemast uudistootest ehk kohukese ja küpsise hübriidist ei osanud suurt midagi arvata. Küll aga meeldis mulle väga Saaremaa piimatööstuse kohukeste valik. Keskkooli ajal oli vaieldamatuks lemmikuks must kohv ja magusamast magus toffee-kohuke. Ka lõunanaabrite šokolaadikohukesele polnud mul ühtegi etteheidet. 

Kui koolis jagunesid lõunad supi- ja praepäevadeks, siis kodused hommikueined võis liigitada võileiva- ja pudrupäevadeks. Neist viimastest polnud ma just ülemäärases vaimustuses, aga pühapäeval maalt toodud toorpiim tahtis ju kasutamist. Maal ei käinud me küll igal nädalavahetusel, aga kui Põlvamaale juba sõitsime, tõime sealkandis elavate sugulaste juurest ilmtingimata lehmapiima, varasematel aastatel lausa 5, hiljem 3 liitrit. Mõnda aega tassisime nende poolt suurte viieliitriste plastikkanistritega ka joogivett. Pudruhommikuid eristas mu unesegane pea esialgu lõhna-, hiljem, kui hakkasime kasutama pikemat keemist nõudvaid täisterakaerahelbeid, ka ema ärkamisaja järgi. Mannaputru ei valmistanud ema mulle kunagi, sest nimetatud toidust oli tema oma lapsepõlves saanud nõnda suure üledoosi, et aastaid tekitas ainuüksi sõna “manna” mainimine temas teatavat ebameeldivustunnet. Täielikku lunastust pole manna meie köögis tänini leidnud, aga esimesed arglikud sammud on tehtud. Minu kooliajal lisati kuuma piima sisse peamiselt neljaviljahelbeid, mis said kiiresti pehmeks. Keeduse konsistents oli pigem tihke, lisandiks lummavalt sügav võisilm ema kausis, ohtralt sügavkülmast pärinevat toormoosi, eelistatult purustatud maasikatest ja suhkrust koosnevat, ja tavalise tee asemel klaasitäis külma piima minu lauapoolel. Sügisel sobis imehästi ka õunakeedis. Pärast külaskäiku ühe Iirimaal elava peretuttava juurde nõudsin mõnda aega tunduvalt vedelamat putru, mille juurde rüüpasin küll endiselt piima, aga peale raputasin hoopis helde käega Demerara suhkrut, mis hamba all mõnusalt (ja tollal üldse mitte ebatervislikult) krõmpsus. Kui gümnaasiumi ajal toidublogidega põhjalikumalt tutvust olin teinud, leidsin endale uue lemmiku: veega keedetud kaerakliid, lisandiks Parmesani juustu laastud, veidi roosat soola ja oliiviõli. Kõrvale sobis hästi kohv koorega (suhkrust oma hommikuses kofeiinidoosis olin tolleks ajaks juba loobunud). Mõnikord keedeti meil hommikuti putru röstitud tatratangust, seda tuli ilmtingimata süüa hapukoore ja värske piimaga, häda korral kõlbas koore ülesandeid täitma sulavõi. Olin üllatunud, kui gümnaasiumi sööklas keedetud sõmerat tatart koos lihakastmega lõunasöögina pakuti või kartulile sobiva alternatiivina esitleti. Mõni aeg hiljem asendus tatratang me sahvririiulil tatrahelvestega, millest valminud puder oli tunduvalt kreemisem ja siidjam. Lisandid jäid samaks. 

Mu viimaseid üldhariduskooliaegseid hommikuid iseloomustab toidulaua mitmekesistumine suurenenud kokandushuvist tulenevalt. Paljud vanad lemmikud säilisid, aga mõnikord puistasime võileibadele veel idandatud mungune, teinekord valmisid nuimiksri abiga erinevad mahedikud, suureks lemmikuks sai banaanist, astelpajumahlast ja jogurtist koosnev rüübe, mida ema mulle ka enne eesti keele lõpueksamit juua pakkus. 

Munatoidud, minu praegused hommikulemmikud, assotseeruvad lapsepõlves pigem laupäevahommikutega, mil tassikese aurava sooja joogi kõrval taldrikul oli sageli kohev omlett: väheses rasvaines praetud singitükkidele kallati peale marginaalse piimakogusega lahti klopitud ning soola-pipraga maitsestatud munad, kõige peale riiviti mõnd Eesti juustu. Kõrvale pakuti kodujuustu ning hooajalist (või siis mitte nii hooajalist) värsket kraami, näiteks salatilehti ja kurki. Roa vältimatu komponent oli viil Jassi seemneleiba võiga või röstris soojendatud teratasku, enamasti võiga, vahel merevaiguga. Omletid olid lahutamatuks osaks ka külaskäikudest maale vanaema juurde. Kellaaeg polnudki seejuures määrav: kui oli tarvis midagi süüa pakkuda, oli omlett ikka mu vanaema esimene (ja enamasti ainus) valik. Tema eripäraks oli rohkema (ja pekisema) singi kasutamine ning muna-piimasegule nisujahu lisamine. Omleti lõikas ta alati juba pannil sektoriteks ning keeras neid siis ühekaupa ümber. Lapselastele olid reserveeritud kõige taisema liha ja pruunima värviga tükid. Juustu ega kodujuustu vanaema ei lisanud ning kohv oli koore asemel piimalisandiga. 

Lapsepõlve pühapäevade hommikusöögimenüü üle ei juurelnud keegi vist küll kunagi, sest nädala viimased päevad algasid alati ja ilmselt erandita pannkookidega. Vanavanaema puupliidiga majas tehti pakse lusikapannkooke. Retseptki oli sööjate arvust sõltumata sama. Lahti lüüa viis muna, seejuures munavalged valgesse plastikkaussi, munakollased suurde sinakashalli savikaussi, hiljem (kui mul oli õnnestunud õnnetuna ilmselt toonasest isiklikust ebaõnnest tingituna mainitud nõu kiirelt ja üsna asjatundlikult killustada) pisut väiksemasse sinakasrohelisse anumasse. Munavalged lüüa vahule näpuotsatäie soolaga, munakollased vahustada korralikult viie supilusikatäie suhkruga. Saadud kohevale ja õhulisele segule lisada vaheldumisi pool liitrit piima ja nii palju nisujahu, et tainas oleks just paraja paksusega (veidi paksem, kui võiks ehk oodata). Juurde segada vahustatud munavalged, aga mitte kunagi nii, et segu päris ühtlane saaks, vaid et segusse jääks kauneid vahupilvi. Praadida kuumal pannil ohtras (vanaema) või mitte nii ohtras (ema) õlis. Serveerida hooajalise või sügavkülmast pärit (mitte unustada eelmisel õhtul välja võtta!) toormoosi või mõne keedumoosiga (lapsepõlve erilisemate pühapäevadega seostub kirsikeedis, paremuselt teiseks platseerus värskelt keedetud ja endiselt tuline õunamoos). Sööjaid jäi aastatega aina vähemaks ja nii kasvas suuremaks söömise järel keset lauda olevale taldrikule jäänud kookide kuhi. Mu vanaema armastas neid ikka möödaminnes suhu pista, külmalt ja lisanditeta. “Nii tunnen ma kõige paremini koogi maitset,” lisas ta ikka.

Stiilinäiteid viimase aja hommikusöökidest. 

Munahüüve kitsepiima, pruuni kitsepiimajuustukreemi ja koriandriga, kodujuust punase sõstra tšatniga, praetud šampinjonid palsamiveiniäädikaga, lisandiks kardemoni ja kuivatatud aprikoosidega koduleib, millel röstpaprikast ja Kreeka pähklitest valmistatud määre

Vereloome soodustaja ehk kreem punasest peedist ja vaarikatest, lisandiks granaatõunaseemned, röstitud mandli võie, kanepijahu ja õuna-kaneelimaitselised tatrakrõbuskid