Tänupühad

Aastast aastasse korduvad kalendritähtpäevad annavad elule rütmi, tekitavad turvatunde ning annavad põhjuse plaanide tegemiseks. Sageli peetakse pühasid lisapingete allikateks, kuid stress on probleemiks vaid juhul, kui lähtutakse eeldusest, et tähtpäevi tuleb pidada mingil kindlal viisil. Mida suurem on lõhe arvatava ideaalsuse ja kogetud tegelikkuse vahel, seda tõenäolisem on pettumine. Oluline on esmalt mõtiskleda, milline on saabuvate pühade sisu ja tähendus iseenda jaoks, ning seejärel selgeks mõelda, kuidas neid nii endale kui oma lähikondsetele võimalikult meeldivaks muuta.

Kuigi me enda rahvakalendris on palju pidupäevi, millele teenimatult vähe tähelepanu pööratakse ning mida taaselustada võiks, otsustasime novembri lõppu siiski Ameerika tähtpäevaga rikastada. Võõrapärasele nimele (Thanksgiving) vaatamata võiks päeva olemus ehk tänulikkuse välja näitamine kõnetada meid kõiki: eirata ühel päeval tööga seotud ülesandeid ning võtta aega, et tulla kokku pereliikmetega, üheskoos süüa ning tunda rõõmu üksteise seltskonnast, heast toidust ja kõigest, mis elul on meile pakkuda.

Novembrikuu neljas neljapäev Eestis küll vaba ei ole, aga ühe mõõduka pidusöögi jõuab paindlikuma graafikuga inimene korraldada küll, kui leidub hakkajaid abilisi. Meie seekordne tänupüha menüü oli lihavaba ehk hõlmas kõiki traditsioonilisi tänupühaga seostatavaid komponente, kui kalkuniliha välja arvata. Kõik soolased toidud panime taldrikule korraga (seepärast nii mitu rakurssi samast taldrikust), erinevate elementide sobitamine pakkus põnevaid elamusi kogu söömise vältel. Maitsed harmoneerusid ning tekkinud õnnetunne meenutas, kui võluvad on söögilaua ümber ühiselt kogetud hetked. Kui süüa hästi ja koos toredate inimestega, on võimalus ainuüksi ühel päeval vähemalt kolmel korral suurt rõõmu tunda. Tundub pillav või liigselt naudingutele rõhuv? Kindlasti mitte! Ja miks? Sest ei maksa alahinnata kõhutunde osa meie elus!

Jõhvika-ingverikaste (suhkru asemel hoopis mõõdukalt mett)

Õuna-selleri-salveitäidis

Aedoad porru ja tilliga

Ahjus röstitud rooskapsad granaatõunaseemnete ja mädarõikaga

Maitseküllane praekaste

Koorimata kartulitest tamp kitsepiimast toorjuustu, küüslaugu ja rosmariiniga

 Ahjus röstitud šampinjonid

Vürtsise kõrvitsatäidisega korvikesed soolahelveste ja kookossiirupiga (kõrvale Pu Erhi tee)

Eriline tänu toidublogijatele, kelle loodud maitsvad road meie keskustelu ja hetkes viibimise võimalikuks tegid.

Moon - palju seemneid, vähe õisi

Eelmisel pealinnatiirul sai Võrgu tänaval asuva Mooni akendest sisse kiigatud pärast naabermajas asuva poe Uba ja Humal külastamist. Tol õhtupoolikul oli rahvast palju, ühtki vaba lauda silm esimese hooga ei haaranudki, õhkkond tundus kodune ja kutsuv, lubasime järgmisel korral paigaga lähemat tutvust teha. Selleks sai aeg, mil lõuna juba läbi, aga õhtusöögi jaoks aeg veel pisut varane. Hea söögi himustajaid kellaaeg muidugi ei takista, kui kõhus ruumi jagub. Vabu laudu oli ohtralt, aga suuremal osal neist pisike must klotsike kirjaga "Reserveeritud alates...". Meil broneeringut polnud, aga laua saime küll, sest oma eineid pikemalt planeerivate klientide saabumiseni oli veel omajagu aega.

Söögisaalis liikusid ringi ettekandjad, kel Facebooki info kohaselt uued ja pilkupüüdvad kleidid seljas ja naeratus näol. Letiesises kapis oli palju armsat vara, mida uudistada, nii taldrikuid, teekanne kui kokaraamatuid. Õhtusöögikaaslasega kahepeale tuvastasime seintel rippuvatel suurtel portreefotodel kujutatud naisi. Õhus heljus praetud kala ja pikalt haudunud boršisupi lõhn, mis tegi menüüga tutvumise üsna raskeks. Pelmeenid, pirukad või pliinid, uhhaa või borš - kõik kõlasid nõnda paljulubavalt, koduselt, toitvalt ja maitsvalt. Ettekandja andis teada, et uued sügistoidud on olnud saadaval vaid loetud päevad, otsustasimegi proovida, mis maitse on sügistalvisel ajal Mooni kokkade jaoks. 

Rukkikuklipoolik ja Mooni moonisai

Pisut klassikalisemate leivaviilude asemel üllatati Moonis nupsukujuliste köömneleibadega, millel lapsepõlvest tuttava köömnetega peenleiva mekk. Või oli pehmele leivale määrimiseks pisut liiga kõva. Helde moonilisand saias tagas mõnusa krõmpsu, maitse üllatusi ei pakkunud. 

Hautatud küülikukoib kartulipannkookide, broccolini ning kukeseenekastmega (15 eurot)

Kirja pandud komponentide poolest võlus küülikukoib, ent kahjuks tuleb tõdeda kodumaised kukeseened ja eksootiline broccoli kõlasid valgel paberil kokku tunduvalt paremini kui valgel taldrikul. Koorene kukeseenekaste polnud võrreldavgi möödunud suvel Põhjakal söödud kukeseenekastmega, broccolini oli soolavaba ja minu jaoks liiga pehmeks keedetud, kartulipannkoogid olid küll krõbedad, kuid sarnaselt pehme küülikulihaga nappis sel maitset. Marineeritud kapsas kahjuks muid iseloomutuid elemente ei päästnud.

Suitsutatud pardifilee punase hapukapsa ja maapirniga sidruni-meekastmes (14.50 eurot)

Suitsutatud pardifileed lubati medium-küpsusastmes ning nõnda see taldrikul minu ette ka saabus. Nahk oli mõnusalt krõbe, kaste parajalt mesine ja maitseküllane. Punane hapukapsas oli jõululik variatsioon Mulgi kapsa teemal: magushapu ja tangudest kleepjas. Maapirnipüree siidisus oli tarvilik lisand, aga hernevõrsed ja röstitud pastinaak oleks võinud olla olemata. 

Must kohv ja Mooni mooniküpsised

Pärast pisukest pettumist pearoogades pidasime pikalt aru, kas ka midagi magustoiduosakonnast proovida julgeme. Kodused ebaõnnestunud katsetused Napoleoni koogiga on tekitanud hasartliku soovi uurida, millised on elukutseliste kokkade arusaamad heast mille-feuille'st. 

Venepärane Napoleoni kook pohlamoosi ja pohlajäätisega (5 eurot)

Mooni variant oli pehmete põhjadega, täidiseks kondenspiimakreem, mis minu arvates väga juustuselt lõhnas. Ehk oli juurde segatud Merevaiku? Koogi ja jäätise magusust tasakaalustas veidi lisandina pakutud pohlamoos, mille tegid meeldivaks terveks jäetud marjad. Kohvi mõrkjus oli küll suureks abiks, kuid magustoit tervikuna jäi siiski veidi liiga läägeks. 

Igal Mooni söögilaual oli pisike tumedast klaasist vaas, milles üksik lilla nelgiõis, vars lühike. See kujund iseloomustab hästi ka minu einestamiskogemust Moonis: lill iseenesest on ju kaunis, aga konkreetne sort ei kuulu mu lemmikute hulka, on lõhnatu, iseloomutu. Oli häid ideid, aga teostus jäi ootustele alla. Ehk oli menüü nõnda uus, et põhitoitude maitsed olid veel paika timmimata?

Interjöör: 6/10 (fotod lisasid inimlikku soojust, aga puidufragmendid tekitasid miskipärast liiga tugeva seose saunaga)
Teenindus: 7/10 (esialgu paljutõotav ja tähelepanelik, hiljem aga eemalolev, paarile küsimusele jäi vastus saamata)
Toit: 4/10 (kodune ja lihtne toit on kontseptsioonina väga sümpaatne, aga see ei peaks tähendama magedust ja maitsenappust)
Hinna ja kvaliteedi suhe: 6/10

Rõõmustav Ribe

Kuhugi rännates, olgu sihtpunktiks kodumaa pealinn või mõni metropol, kulub minul enim aega ikka söögikoha valimisele. Tahaks proovida midagi uut ja põnevat, et maitsepungade abil endale reisil veel lisareis korraldada, aga piiratud kipuvad olema nii aeg, rahalised ressursid kui kõhuruum. Ühte päeva püüan mahutada küll võimalikult palju, aga meenutan endale, et ehk tuleb kunagi ka järgmine kord, mis jääb uuteks maitseuuringuteks, nii pole pinge ja pettumusoht liialt suured.

Viimasel käigul Tallinnasse otsustasime külastada Ribe restorani, kuhu olin sattunud korra varemgi, ent siis pigem töökohustusi täites (mis muidugi ei tähenda, et kaasnenud poleks kulinaarset naudingut, kuid andis sellegipoolest ettekäände toidukohta vabal ajal uuesti külastada). Pärast mõningast pausi on Ribe nüüd taas avatud lõunapakkumisteks ja just nende peale me hammast ihusimegi.

Remondijärgne Ribe on avar ja valgusküllane, rõhk on hallikatel ja pastelsetel toonidel. Kohe pärast sisenemist püüab pilku laeni kõrguv veiniriiul, mis annab lootust, et kõigele taldrikul leiduvale on võimalik leida meeldiv kaaslane pokaali. Üleriided kadusid kiirelt kappi ja meil paluti kolme kahese laua vahelt valida endale meelepäraseim.

Hea lõuna hindajaid oli peale meie veelgi, aga kogu külastajaskond oli restorani ülemisse ja alumisse nõnda ühtlaselt ära jaotatud, et privaatruumi jagus kõigile. Me valitud istepaik lubas vargsi silmata nii teisi sööjaid kui võluvaid sisekujunduselemente, näiteks metallplaatidest "seinavaipa" ja lusikatest-kahvlitest lühtrit. Pikemalt paelus mu tähelepanu mustvalge seinafoto, kus fookuses naba, taustaks vist veidi Tallinnat.

Lõunamenüü oli lühike, valida oli kahe eelroa, kahe põhiroa ja kahe magustoidu vahel. Minusugust kõhklevat otsustajat variantide nappus ainult rõõmustas. Heameelt sai tunda ka mu kaaseinestaja, kes ei pidanud tühja kõhuga ootama, kuniks tema ammu valminud tellimusele minu oma lisandub, ning ettekandja, kel polnud tarvis me laua juurde korduvalt naasta, uurimaks, kas ometi kord oma eelistuste osas selgusele olen jõudnud. Otsustasime võtta igast alamkategooriast ühe roa, teenindaja oli kohe nõus kõike juba poolitatult ehk eraldi taldrikutelt serveerima.

Pärast rohelises klaaspudelis saabunud maitsevett toodi lauda neli kääru leiba, mis pungil puuviljadest. Tuvastada õnnestus kuivatatud mustad ploomid, aprikoosid, jõhvikad ja rosinad, pähkleid esindas arahhis ehk harilik maapähkel, lisaks veel päevalilleseemned ja heldelt linnast. Leib oli mahlane ja magus, mitte liiga tummine. Esimest korda sõin leiba, milles maapähkel, tekkis seos maapähklivõi- ja moosisaiaga, ainult et kleepja võide asemel oli tainas veidi pehmenenud siidjas pähkel.

Linnaseleib kuivatatud puuviljade ja maapähklitega

Leiba võinuks näksida nõndasamuti ja mõnust mõmiseda, aga tõelise elamuse pakkus leivaviil koos sellele määritud uskumatult kreemja ja valge võiga, millele peale puistatud õhitud tatratange (õrn krõmps ja omapärane maitse, oleks tarvilik koduski teha!), alati hurmavaid soolahelbeid ja purustatud roseepipart, mis mulle ikka tilli ja aniisi meelde tuletab. Mõne aja pärast saabus kaks auravat ja ahjukuuma saiaviilu, mille sisu veel õige veidi nätske, koorik aga hurmavalt krõbe.

Kreemjas või õhitud tatratangu, soolahelveste ja purustatud roseepipraga

Eelroog ei lasknud end kaua oodata.

Kergelt suitsutatud lõhe, majonees ja nuikapsas (7 eurot)

Lõhe oli siidjas, rikkalik ja rammus, sobis suurepäraselt marineeritud õrna nuikapsaviiluga, millel soolasus, magusus ja hapusus just täpselt tasakaalus. Väikeseid maitseplahvatusi tekitasid suus kalamarjaterad. Lisanditest jäid minu jaoks veidi mõistetamatuteks majonees, mis suutäie liiga rasvaseks muutis ja maitse mõttes vähe lisas, ning nuikapsakuubikud, mida oli veidi ebamugav lõigata ja mille mekk liialt monotoonne. Kaunis taldrik pakkus visuaalset elamust ka siis, kui toidust järel ainult majoneesitriip.

Pärlkana, juurpetersell ja rosmariinikaste (9 eurot)

Lamba asemel osutus valituks pärlkana suuresti tänu ettekandja soovitusele. Alternatiiviks olnuks Walesi lammas pommuga. Kõike Briti saartega seonduvat muudavad ahvatlevamaks paigaga seotud ilusad mälestused ja baklažaan on mitte-eestimaistest köögiviljadest üks mu suuri lemmikuid. Pärlkana poole kallutas otsuse tooraine uudsus ehk tõsiasi, et seda liha polnud ma varem proovinud. Linnuliha oli nauditava tekstuuri ja maheda maitsega, sügavust lisas kaste. Minu lemmikuks oli aga pealt kergelt karamelline, seest üllatavalt mahlane juurpetersell, parim, mida olen söönud, ehkki juurikaid ju omajagu röstinud olen. Väga meeldis ka õhuline juursellerikreem, aga lehtkapsakrõpsudelt oleks oodanud tugevamat maitsestust või mõnd haput glasuuri, et tervik liiga imalalt ei mõjuks.

Mustasõstra-mousse jogurti ja marineeritud peediga (4 eurot)

Magusroa jagamisega tuli meil lauas ise hakkama saada, sest visuaalse elamuse huvides ei tahetud portsu köögis poolitada. Kahvli ja lusika abil sai toiming tehtud, igaks juhuks enne maitsmist, sest ei või ju teada, kuidas pärast esimese ampsu saamist selle jagamisoskusega ikkagi on... Must sõstar on kodumaistest marjadest üks mu suuri lemmikuid, sest tema intensiivne maitse võimaldab luua julgeid kombinatsioone, hapusus aga garanteerib, et lõpptulemus liiga lääge ei oleks. Ka punase peediga tuli must sõstar hästi toime. Marjavaht oli suurepärase tekstuuriga, beseetükkidele lisas iseloomu peedipulber, aga kõige enam imponeeris mulle jogurtilisand, mida selle soolase maitse pärast esialgu kodujuustu- või kitsekohupiimakreemiks pidasin. Lisandiks olnud peediviil võinuks ehk isegi julgemalt maitsestatud olla, aga piimatoote ja vahu kombinatsioon toimis suurepäraselt.

Tundub, et Ribe peakokk Rado Mitro on paari Eestis elatud aastaga end kohaliku toorainega põhjalikult kurssi viinud ning teab hästi, kuidas seda parimal võimalikul viisil taldrikule panna. Ülejäänud meeskond tagab mõnusa äraolemise ning kindlustab toidunautleja tänuliku sissekande allkorrusel asuvasse külalisteraamatusse.

Interjöör: 9/10 (üks punkt peab ikka varuks jääma)
Teenindus: 9/10 (tähelepanelik, sõbralik, asjatundlik, kiire)
Toit: 9/10 (iga roog andis mõtteainest edasse arendustegevuse suhtes ehk kõike saanuks veel veidi täiustada)
Hinna ja kvaliteedi suhe: 10/10 (suure tõenäosusega parim lõuna Tallinnas)

Tahtejõudu murdev Ristikheina kohvik

Tol samal Tallinnas veedetud reedel, mil väisasime Konradit, vaatasime üle ka ühe teise pealinna toidukoha, mis seni me trajektoorilt kõrvale oli jäänud. Ega Ristiku 57 selgi korral teisi asjatoimetusi arvesse võttes just vältimatu peatuspaik polnud, aga kindel sooov sundis teekonda loominguliselt ümber kujundama, sest Pelgulinnas paiknevast Ristikheina kohvikust olin seni kuulnud ainult kiidusõnu: hubane interjöör, sõbralikud teenindajat, hõrgud koogid ja mõnus olemine. Kirjelduste põhjal oli kujutlus ideaalsest paigast kerge tekkima. Kohviku koogimeistri Sandra Veeremaa loominguga olin tutvust teinud tema blogi ja raamatu kaudu ning 2014. aasta suve Vanamõisa laadal ka tema šokolaadikooki mekkinud. Lõik oli ülimalt rammus ja tummine, jagasime kahe peale, aga võinuks kolmanda sõbragi appi paluda. Koonerdatud polnud millegagi, maitse püsis keelel ja tekitas huvi järgmistest kookidest ampse võtta. Läks mööda veidi enam kui aasta, kuniks see võimalus saabus.

Juba jalutuskäik Balti jaamast Telliskivi loomelinnaku kaudu Pelgulinna rajooni tegi tuju heaks. Pastelsetes toonides mitmekorruselised puitmajad, mille sisehoovides peenrad ja viljapuud, mõjusid koduselt ja kutsuvalt. Ikka põikasime mõnele paralleeltänavale, uurisime lähemalt uksi, himustasime punapõskseid ladvaõunu ja nektarist nõretavaid külmakartlikke ploome. Lilleklombid akende all olid vananaiste päikesesuves nõnda helged ja soodustasid unelemist lausa nõnda efektiivselt, et äärepealt oleks kohvikust endast hoopis mööda uidanud. Haistmismeel avaldas esimesena tänulikkust, et silmad majanurgalt siiski sihtmärgiks seatud numbri leidsid. Pärastlõunasel ajal polnud kohvikus just ülemäära palju elunautlejaid, ent rahvast oli siiski piisavalt, et lauanaabriga jutelda, ilma et lausutud sõnad üle saali kajaksid. Võtsime istet leti vastas oleva laua ümber paiknevatel baaripukkidel, otse värskete päevalehtede kõrval, ent kolisime kiirelt ümber sama ruumi akna all asuvatesse tugitoolidesse kohe, kui selle eelmised hõivajad nagist oma joped võtnud olid.

Teadsin juba enne kohale jõudmist, et tahan soolaste toitude menüüst proovida Ristikheina kuulsat gurmee räimeburgerit. Tellimus ühtis heatujulise ettekandja soovitusega, nii et ometi kord õnnestus mul otsus langetada ilma tüüpilise akadeemilise veerandi möödumiseta... Kergelt magusa mekiga nisukliikuklit oli grillil just parasjagu kuumutatud ja pruunistatud, praetud räimeliblikad sobisid hästi marineeritud sibula ja kurgisalatiga, ainult et nii kaht viimast kui majoneesi-jõhvikakastet võinuks nii maitse kui mahlasuse huvides olla saial veidi enam. Viimasel ajal kipub olema nõnda, et sageli eelistan magusale soolast. Nii kaalusin selgi korral, et koogi ja kohvi asemel proovin ise veel midagi soolasevalikust. Olen üldiselt meelekindel, aga piisas vaid ühest lauanaabri pakutud ampsust kirsimoosi täidisega Napoleoni koogist ja sõõmust cappuccino'st, kui alistunult menüü tagasi letile tõstsin ja uut nokatäit ootava linnupojana oma suu ammuli ajasin. Jagatud kook on jagatud kook, pakkus naudinguid, kuid minu muidu olematu magusaisu rahuldamise asemel tekitas vastupandamatu tungi veel midagi jagada. Ahvatlus oli suur, sest me istekohad olid täpselt koogivitriini kõrval. Mu resoluutsus kadus täielikult, kui väljapanek täienes uue, vastupandamatu välimusega koogiga. Viimased kõhklused said kõrvaldatud, kui kreemja pistaatsiapuruga kaetud koogi kõrvale ilmus silt "Pistaatsia-granadillikook". Kaks mu lemmikut kombineerituna tähendas kindlat ja vältimatut soovi võtta testamps või -kaks. Võitjaks jäi siiski Napoleoni kook, mille kreem siidjas, moos just parajalt ehk õige veidi hapukas, kihid mitte nii krõbedad kui Põhjaka versioonil, ent mulle täpselt meelepärased. Teisena proovitud koogis jäi pistaatsiamaitse veidi liialt nõrgaks, kuid tunnustada tuleb põnevaid tekstuuriga seotud nüansse ehk musti seesamiseemneid küpsisepõhjas ja pähklipuru koogi tarretatud pinnal. Kui kodus midagi taolist teha, katsetaksin ilmselt kohupiima ja vahukoore kombinatsiooni asemel kohupiima ja jogurti koosmõju.

Kui viimane koogipuru taldrikult kadunud ja kohvitass tilgatumaks joodud, viidi laualt nõud, ent lahkumissoovi ei tekkinud. Selleks puudus ka vajadus... Või vähemalt tõlgendasin nõnda ettekandja sooja naeratust ja me vahetatud repliike. Istusime, jutlesime, muigasime seinale riputatud tsitaatide üle, jälgisime Timuti tänaval toimuvat, tervitasime tellimuskookidele järele tulnud kodanikke, kellest üks hiigelmõõtu karbiga uksest hästi välja ei pääsenud... Oli nii hea olla.

Interjöör: 9/10 (palju armsaid ja põnevaid detaile, mis kauaks vaatlusrõõmu pakuvad, erinevad elemendid haakuvad kenasti tervikuks)
Teenindus: 10/10 (nakatav heatujulisus, pidev, kuid mitte pealetükkiv kohalolu, oskus anda aega)
Toit: 8/10 (hubase olemisega haakuvad mõnusad maitsed)
Hinna ja kvaliteedi suhe: 9/10

Maitsetest küllastunud Konrad

Kui laevadele ja tormidele antakse naisenimesid, siis Eesti restoraniomanike hulgas näib olevat kombeks oma toidukohti meeste järgi nimetada. Meenuvad Alexander, Mr Jakob, Raimond ja Konrad. Neist viimases, mis avatud 2014. aasta augustikuust. käisime lõunatamas käesoleva aasta septembrikuu viimasel reedel. Hotell Palace'iga samas hoones paikneva Konradi interjöör on väljapeetud ning ei luba seina ääristavate diivanite pehmust seljaga järele proovida, vaid nõuab rühikat poosi ja asjalikku olekut. Suurtest klaasakendest avaneb vaade Vabaduse väljakule, ent kiirel keskpäevatunnil ei haara pilk ei klaasristi, ei sinitaevast, vaid peatub tänaval askeldavatel töömeestel, taustaks edasi-tagasi sõitvad autod. Taustamuusika on vaikne, liigagi tähelepanematu. Nelinurkse põhiplaaniga saalis on lihtne saada ülevaadet restoranis toimuvast, ent intiimsema õhkkonna tekkeks tingimused soodsad ei ole.

Konradi külastamise põhipõhjuseks oli just nende tabel d'hôte lõunamenüü. Kui teised restoranid on lõuna ajal sootuks kinni või püüavad kliente ühe-kahe lõunapakkumisega, siis Konradis on valik tunduvalt laiem: kolm eelrooga, kolm põhirooga ja neli magustoitu, lisaks majaleib ja briošš ning kohv. Kahe käigu hinnaks on 16, kolme käigu maksumuseks 18 eurot. Otsustasime lauanaabriga viimase variandi kasuks, kuid jagasime kõike tellitut. 

Alustasime lihavabalt ehk tellisime salatitaldriku, mil küpsetatud rohelise pipraga Kolotsi talu kitsejuust andis soolasust ja kreemisust ürtidega marineeritud muskaatkõrvitsa- ja juursellerikuubikutele. Juurikad olid tekstuurilt väga krõmpsud, juurseller lausa harjumatult kõva, kõrvits meenutas välimuselt porgandit, ent maitsepungi ära ei petnud. Ürdimarinaadi koostise välja selgitamiseks palusime abi ettekandjalt, kes läks kööki selgust nõudma, ent tõdes pärast naasmist maitseainete paljastamise asemel lakooniliselt, et tõepoolest on marinaadis just nimelt muskaatkõrvits. Menüü järgi pidanuks taldrikul olema veel paprikamoos ja porrutahm, ent need ei pääsenud rohkes marinaadileemes nii väga esile, kui ehk võinuks. Ja leeme kättesaamine oli raskendatud: esmalt otsisin abi briošiviilust, hiljem vaatasin vargsi vasakule, seejärel paremale, tõstsin taldriku iseteadliku liigutusega suu kõrgusele ning lonksasin enesekindlalt üle taldrikuääre veidi marinaadi. Erinevaid maitseid ja tekstuure oli taldrikul ehk isegi liiga palju, nende kokku kõlama panek nõudis sööjalt märkimisväärset lisapingutust. Abi olnuks kahvlile ja noale lisaks toodud lusikast. 

Enne pearoa saabumist proovisime Konradi rukkileiba, mille kõrvale pakuti võid. Tundus, et leib sisaldas ohtralt rukkikliisid, linnaseid ning ilmselt maitsete tasakaalustamiseks ka suhkrusiirupit. Peaaegu must koorik täiendas koredat sisu kerge söemekiga ning pakkus intensiivset ja üsna ebatavalist leivaelamust. Esmalt võõristav, hiljem iseteadlikult võrgutav.

Pearoas oli maitsekülluse asemel rõhk rasvade abil siidiste suutäite pakkumisel: rasvatriibud lambasadula täpselt paraja küpsusastmega lihas, vahukoor kartuligratäänis, kõige peal kuuma mõjul sulama hakanud küüslaugu-koriandrivõi. Köögivilju esindas taldrikul tükike röstitud punast paprikat, mis või ja koore kogusega siiski päris balansis ei olnud. Maitsetest oli kandvaim osa küüslaugul, mis andis mõnusat värsket teravust. 

Lõpetuseks saime tutvuda Konradi käsitsi valmistatud jäätistega, milleks tol päeval olid pistaatsia- ja vaarikajäätis ning astelpajusorbett. Tekstuur oli kõigil kolmel paigas, maitse poolest jäi kõige tagasihoidlikumaks pistaatsiajäätis, mis võlus küll oma kreemisusega ja sobis hästi astelpaju koovitava happelisusega. Vaarikajäätis oli kena meenutus päikeseküllastest suvepäevadest ning pikkadest vaarikavagudest, kus roheliste lehtede vahel peidus pea lillaks küpsenud viljad. Ainult et nautlemist võimaldama pidanud lusikas oli ebapraktiliselt raske, tahtis alatasa käes valepidi vajuda ning osutus pigem takistavaks teguriks. Lõpetuseks pakutud kohvis domineerisid hapukad noodid, maitseelamuste mõttes lisa ei saabunud.

Konradi ja MEKKi peakokk Rene Uusmees lubab kasutada kodumaist toorainet, ent samu veksleid jagavad paljud teisedki heade restoranide söögivalmistajad. Eristumiseks tuleb teha midagi enamat. Kõnetava tervikuni lõunapakkumine sel korral ei jõutud, ent tekitati isu mõnel järgmisel korral põhimenüüga tutvuda.

Interjöör: 6/10 (päevasel ajal veidi kõle, külm ja reserveeritud)
Teenindus: 4/10 (kiire, ent kiretu, esitatud küsimustele jäid vastused valdavalt saamata)
Toit: 6/10 (oli põnevaid lahendusi, näiteks kuumtöötlemata muskaatkõrvits, aga põnevust valmistanud üksikud elemendid ei olnud seotud tervikuks)
Hinna ja kvaliteedi suhe: 9/10

Kevadrohelus ja -päike klaasis

Pilti pole ja pikka juttu ka pole, on vaid retsept, et ei unuks!

1/2 mangot, püreestatud

4 kiivit
1 pirn
4 külmutatud spinatikuubikut
1/2 avokaadot
sorts kookoskoort
külma vett
2-3 tl matcha pulbrit

Kõik komponendid püreestada, jagada vaheldumisi mangopüreega klaasidesse.

Rukkipuder pirnide ja mandlivõiga

Ei teagi, kas põhjuseks on igatsus koduleiva järele või vabariigi aastapäeva tähistamisele järgnenud isamaalisuse laine, aga viimasel pudruhommikul osutusid valituks rukkihelbed. Nende tekstuur on kaerahelvestega võrreldes toekam ning maitse iseloomukam, sügav ja kergelt hapukas. Mandlivõi lisab kreemisust ja sobitub suurepäraselt kergelt kuumutatud pirni magususega. Teadjamad väidavad, et veriapelsinide hooaeg on selleks aastaks peagi lõppemas, nii et veel saada olevaid isendeid tasub erinevatele toitudele maitse ja värvi rikastamiseks lisada. Mul kahjuks ühtegi sügavpunast tsitruselist osta pole õnnestunud, veriapesinide asemel oleks täpsem neid ehk loojanguapelsinideks kutsuda.

1 dl rukkihelbeid
2 kuivatatud viigimarja, tükeldatud
2 dl vett
pisut soola
1 küps pirn, kooritud ja jämedalt tükeldatud
veidi riivitud ingverijuurt
1 tl mandlivõid (mul oli röstitud koorimata mandlitest)

1 veriapelsin, fileeritud ja viilutatud
veidi röstitud mandlilaaste või tükeldatud mandleid

Pane rukkihelbed paksupõhjalisse kastrulisse mõõdukale tulele, kuumuta paar minutit, kuniks potist hakkab tulema mõnusat lõhna. Lisa tükeldatud viigimarjad ja vesi, kata pott kaanega ja lase keema tõusta. Alanda kuumust, lase madalal tulel podiseda, kuni kogu vedelik on imendunud. Lisa maitse järgi soola ja riivitud ingverijuurt, sega hulka ka jämedad pirnitükid ja mandlivõi. Tõsta pott tulelt ja lase kaane all veel 3-5 minutit seista. Tõsta puder kaussi ning serveeri apelsiniviilude ja röstitud mandlitega.