Tahtejõudu murdev Ristikheina kohvik

Tol samal Tallinnas veedetud reedel, mil väisasime Konradit, vaatasime üle ka ühe teise pealinna toidukoha, mis seni me trajektoorilt kõrvale oli jäänud. Ega Ristiku 57 selgi korral teisi asjatoimetusi arvesse võttes just vältimatu peatuspaik polnud, aga kindel sooov sundis teekonda loominguliselt ümber kujundama, sest Pelgulinnas paiknevast Ristikheina kohvikust olin seni kuulnud ainult kiidusõnu: hubane interjöör, sõbralikud teenindajat, hõrgud koogid ja mõnus olemine. Kirjelduste põhjal oli kujutlus ideaalsest paigast kerge tekkima. Kohviku koogimeistri Sandra Veeremaa loominguga olin tutvust teinud tema blogi ja raamatu kaudu ning 2014. aasta suve Vanamõisa laadal ka tema šokolaadikooki mekkinud. Lõik oli ülimalt rammus ja tummine, jagasime kahe peale, aga võinuks kolmanda sõbragi appi paluda. Koonerdatud polnud millegagi, maitse püsis keelel ja tekitas huvi järgmistest kookidest ampse võtta. Läks mööda veidi enam kui aasta, kuniks see võimalus saabus.

Juba jalutuskäik Balti jaamast Telliskivi loomelinnaku kaudu Pelgulinna rajooni tegi tuju heaks. Pastelsetes toonides mitmekorruselised puitmajad, mille sisehoovides peenrad ja viljapuud, mõjusid koduselt ja kutsuvalt. Ikka põikasime mõnele paralleeltänavale, uurisime lähemalt uksi, himustasime punapõskseid ladvaõunu ja nektarist nõretavaid külmakartlikke ploome. Lilleklombid akende all olid vananaiste päikesesuves nõnda helged ja soodustasid unelemist lausa nõnda efektiivselt, et äärepealt oleks kohvikust endast hoopis mööda uidanud. Haistmismeel avaldas esimesena tänulikkust, et silmad majanurgalt siiski sihtmärgiks seatud numbri leidsid. Pärastlõunasel ajal polnud kohvikus just ülemäära palju elunautlejaid, ent rahvast oli siiski piisavalt, et lauanaabriga jutelda, ilma et lausutud sõnad üle saali kajaksid. Võtsime istet leti vastas oleva laua ümber paiknevatel baaripukkidel, otse värskete päevalehtede kõrval, ent kolisime kiirelt ümber sama ruumi akna all asuvatesse tugitoolidesse kohe, kui selle eelmised hõivajad nagist oma joped võtnud olid.

Teadsin juba enne kohale jõudmist, et tahan soolaste toitude menüüst proovida Ristikheina kuulsat gurmee räimeburgerit. Tellimus ühtis heatujulise ettekandja soovitusega, nii et ometi kord õnnestus mul otsus langetada ilma tüüpilise akadeemilise veerandi möödumiseta... Kergelt magusa mekiga nisukliikuklit oli grillil just parasjagu kuumutatud ja pruunistatud, praetud räimeliblikad sobisid hästi marineeritud sibula ja kurgisalatiga, ainult et nii kaht viimast kui majoneesi-jõhvikakastet võinuks nii maitse kui mahlasuse huvides olla saial veidi enam. Viimasel ajal kipub olema nõnda, et sageli eelistan magusale soolast. Nii kaalusin selgi korral, et koogi ja kohvi asemel proovin ise veel midagi soolasevalikust. Olen üldiselt meelekindel, aga piisas vaid ühest lauanaabri pakutud ampsust kirsimoosi täidisega Napoleoni koogist ja sõõmust cappuccino'st, kui alistunult menüü tagasi letile tõstsin ja uut nokatäit ootava linnupojana oma suu ammuli ajasin. Jagatud kook on jagatud kook, pakkus naudinguid, kuid minu muidu olematu magusaisu rahuldamise asemel tekitas vastupandamatu tungi veel midagi jagada. Ahvatlus oli suur, sest me istekohad olid täpselt koogivitriini kõrval. Mu resoluutsus kadus täielikult, kui väljapanek täienes uue, vastupandamatu välimusega koogiga. Viimased kõhklused said kõrvaldatud, kui kreemja pistaatsiapuruga kaetud koogi kõrvale ilmus silt "Pistaatsia-granadillikook". Kaks mu lemmikut kombineerituna tähendas kindlat ja vältimatut soovi võtta testamps või -kaks. Võitjaks jäi siiski Napoleoni kook, mille kreem siidjas, moos just parajalt ehk õige veidi hapukas, kihid mitte nii krõbedad kui Põhjaka versioonil, ent mulle täpselt meelepärased. Teisena proovitud koogis jäi pistaatsiamaitse veidi liialt nõrgaks, kuid tunnustada tuleb põnevaid tekstuuriga seotud nüansse ehk musti seesamiseemneid küpsisepõhjas ja pähklipuru koogi tarretatud pinnal. Kui kodus midagi taolist teha, katsetaksin ilmselt kohupiima ja vahukoore kombinatsiooni asemel kohupiima ja jogurti koosmõju.

Kui viimane koogipuru taldrikult kadunud ja kohvitass tilgatumaks joodud, viidi laualt nõud, ent lahkumissoovi ei tekkinud. Selleks puudus ka vajadus... Või vähemalt tõlgendasin nõnda ettekandja sooja naeratust ja me vahetatud repliike. Istusime, jutlesime, muigasime seinale riputatud tsitaatide üle, jälgisime Timuti tänaval toimuvat, tervitasime tellimuskookidele järele tulnud kodanikke, kellest üks hiigelmõõtu karbiga uksest hästi välja ei pääsenud... Oli nii hea olla.

Interjöör: 9/10 (palju armsaid ja põnevaid detaile, mis kauaks vaatlusrõõmu pakuvad, erinevad elemendid haakuvad kenasti tervikuks)
Teenindus: 10/10 (nakatav heatujulisus, pidev, kuid mitte pealetükkiv kohalolu, oskus anda aega)
Toit: 8/10 (hubase olemisega haakuvad mõnusad maitsed)
Hinna ja kvaliteedi suhe: 9/10

Maitsetest küllastunud Konrad

Kui laevadele ja tormidele antakse naisenimesid, siis Eesti restoraniomanike hulgas näib olevat kombeks oma toidukohti meeste järgi nimetada. Meenuvad Alexander, Mr Jakob, Raimond ja Konrad. Neist viimases, mis avatud 2014. aasta augustikuust. käisime lõunatamas käesoleva aasta septembrikuu viimasel reedel. Hotell Palace'iga samas hoones paikneva Konradi interjöör on väljapeetud ning ei luba seina ääristavate diivanite pehmust seljaga järele proovida, vaid nõuab rühikat poosi ja asjalikku olekut. Suurtest klaasakendest avaneb vaade Vabaduse väljakule, ent kiirel keskpäevatunnil ei haara pilk ei klaasristi, ei sinitaevast, vaid peatub tänaval askeldavatel töömeestel, taustaks edasi-tagasi sõitvad autod. Taustamuusika on vaikne, liigagi tähelepanematu. Nelinurkse põhiplaaniga saalis on lihtne saada ülevaadet restoranis toimuvast, ent intiimsema õhkkonna tekkeks tingimused soodsad ei ole.

Konradi külastamise põhipõhjuseks oli just nende tabel d'hôte lõunamenüü. Kui teised restoranid on lõuna ajal sootuks kinni või püüavad kliente ühe-kahe lõunapakkumisega, siis Konradis on valik tunduvalt laiem: kolm eelrooga, kolm põhirooga ja neli magustoitu, lisaks majaleib ja briošš ning kohv. Kahe käigu hinnaks on 16, kolme käigu maksumuseks 18 eurot. Otsustasime lauanaabriga viimase variandi kasuks, kuid jagasime kõike tellitut. 

Alustasime lihavabalt ehk tellisime salatitaldriku, mil küpsetatud rohelise pipraga Kolotsi talu kitsejuust andis soolasust ja kreemisust ürtidega marineeritud muskaatkõrvitsa- ja juursellerikuubikutele. Juurikad olid tekstuurilt väga krõmpsud, juurseller lausa harjumatult kõva, kõrvits meenutas välimuselt porgandit, ent maitsepungi ära ei petnud. Ürdimarinaadi koostise välja selgitamiseks palusime abi ettekandjalt, kes läks kööki selgust nõudma, ent tõdes pärast naasmist maitseainete paljastamise asemel lakooniliselt, et tõepoolest on marinaadis just nimelt muskaatkõrvits. Menüü järgi pidanuks taldrikul olema veel paprikamoos ja porrutahm, ent need ei pääsenud rohkes marinaadileemes nii väga esile, kui ehk võinuks. Ja leeme kättesaamine oli raskendatud: esmalt otsisin abi briošiviilust, hiljem vaatasin vargsi vasakule, seejärel paremale, tõstsin taldriku iseteadliku liigutusega suu kõrgusele ning lonksasin enesekindlalt üle taldrikuääre veidi marinaadi. Erinevaid maitseid ja tekstuure oli taldrikul ehk isegi liiga palju, nende kokku kõlama panek nõudis sööjalt märkimisväärset lisapingutust. Abi olnuks kahvlile ja noale lisaks toodud lusikast. 

Enne pearoa saabumist proovisime Konradi rukkileiba, mille kõrvale pakuti võid. Tundus, et leib sisaldas ohtralt rukkikliisid, linnaseid ning ilmselt maitsete tasakaalustamiseks ka suhkrusiirupit. Peaaegu must koorik täiendas koredat sisu kerge söemekiga ning pakkus intensiivset ja üsna ebatavalist leivaelamust. Esmalt võõristav, hiljem iseteadlikult võrgutav.

Pearoas oli maitsekülluse asemel rõhk rasvade abil siidiste suutäite pakkumisel: rasvatriibud lambasadula täpselt paraja küpsusastmega lihas, vahukoor kartuligratäänis, kõige peal kuuma mõjul sulama hakanud küüslaugu-koriandrivõi. Köögivilju esindas taldrikul tükike röstitud punast paprikat, mis või ja koore kogusega siiski päris balansis ei olnud. Maitsetest oli kandvaim osa küüslaugul, mis andis mõnusat värsket teravust. 

Lõpetuseks saime tutvuda Konradi käsitsi valmistatud jäätistega, milleks tol päeval olid pistaatsia- ja vaarikajäätis ning astelpajusorbett. Tekstuur oli kõigil kolmel paigas, maitse poolest jäi kõige tagasihoidlikumaks pistaatsiajäätis, mis võlus küll oma kreemisusega ja sobis hästi astelpaju koovitava happelisusega. Vaarikajäätis oli kena meenutus päikeseküllastest suvepäevadest ning pikkadest vaarikavagudest, kus roheliste lehtede vahel peidus pea lillaks küpsenud viljad. Ainult et nautlemist võimaldama pidanud lusikas oli ebapraktiliselt raske, tahtis alatasa käes valepidi vajuda ning osutus pigem takistavaks teguriks. Lõpetuseks pakutud kohvis domineerisid hapukad noodid, maitseelamuste mõttes lisa ei saabunud.

Konradi ja MEKKi peakokk Rene Uusmees lubab kasutada kodumaist toorainet, ent samu veksleid jagavad paljud teisedki heade restoranide söögivalmistajad. Eristumiseks tuleb teha midagi enamat. Kõnetava tervikuni lõunapakkumine sel korral ei jõutud, ent tekitati isu mõnel järgmisel korral põhimenüüga tutvuda.

Interjöör: 6/10 (päevasel ajal veidi kõle, külm ja reserveeritud)
Teenindus: 4/10 (kiire, ent kiretu, esitatud küsimustele jäid vastused valdavalt saamata)
Toit: 6/10 (oli põnevaid lahendusi, näiteks kuumtöötlemata muskaatkõrvits, aga põnevust valmistanud üksikud elemendid ei olnud seotud tervikuks)
Hinna ja kvaliteedi suhe: 9/10

Kevadrohelus ja -päike klaasis

Pilti pole ja pikka juttu ka pole, on vaid retsept, et ei unuks!

1/2 mangot, püreestatud

4 kiivit
1 pirn
4 külmutatud spinatikuubikut
1/2 avokaadot
sorts kookoskoort
külma vett
2-3 tl matcha pulbrit

Kõik komponendid püreestada, jagada vaheldumisi mangopüreega klaasidesse.

Rukkipuder pirnide ja mandlivõiga

Ei teagi, kas põhjuseks on igatsus koduleiva järele või vabariigi aastapäeva tähistamisele järgnenud isamaalisuse laine, aga viimasel pudruhommikul osutusid valituks rukkihelbed. Nende tekstuur on kaerahelvestega võrreldes toekam ning maitse iseloomukam, sügav ja kergelt hapukas. Mandlivõi lisab kreemisust ja sobitub suurepäraselt kergelt kuumutatud pirni magususega. Teadjamad väidavad, et veriapelsinide hooaeg on selleks aastaks peagi lõppemas, nii et veel saada olevaid isendeid tasub erinevatele toitudele maitse ja värvi rikastamiseks lisada. Mul kahjuks ühtegi sügavpunast tsitruselist osta pole õnnestunud, veriapesinide asemel oleks täpsem neid ehk loojanguapelsinideks kutsuda.

1 dl rukkihelbeid
2 kuivatatud viigimarja, tükeldatud
2 dl vett
pisut soola
1 küps pirn, kooritud ja jämedalt tükeldatud
veidi riivitud ingverijuurt
1 tl mandlivõid (mul oli röstitud koorimata mandlitest)

1 veriapelsin, fileeritud ja viilutatud
veidi röstitud mandlilaaste või tükeldatud mandleid

Pane rukkihelbed paksupõhjalisse kastrulisse mõõdukale tulele, kuumuta paar minutit, kuniks potist hakkab tulema mõnusat lõhna. Lisa tükeldatud viigimarjad ja vesi, kata pott kaanega ja lase keema tõusta. Alanda kuumust, lase madalal tulel podiseda, kuni kogu vedelik on imendunud. Lisa maitse järgi soola ja riivitud ingverijuurt, sega hulka ka jämedad pirnitükid ja mandlivõi. Tõsta pott tulelt ja lase kaane all veel 3-5 minutit seista. Tõsta puder kaussi ning serveeri apelsiniviilude ja röstitud mandlitega.

Vastlapäev inglise moodi

"When in Rome, do as the Romans do" ehk sel aastal tähistasin vastlapäeva põldoasupi ja moosilisanditega vastlakuklite asemel pannkookidega. Ma ei ole kindel, kas kohalikud mu pannkooke just traditsiooniliselt britilikeks peaksid, aga maitsepungad jäid igatahes rahule, kuigi loodavad, et kui märtsikuus koju lähen, pakutakse siiski ka neid tavanditoite, mida siin saareriigis üksi tegema ei hakanud.

Kõrvitsapannkoogid (inspiratsiooniallikaks Mimi Thorissoni retsept)

180 ml kõrvitsapüreed
2 kuhjaga sl Kreeka jogurtit
2 kuhjaga sl riivitud kõva kitsepiimajuustu
1/2 muna
90 ml tatrajahu
1/2 tl küpsetuspulbrit
soola
praadimiseks kookosrasva

Vispelda kokku muna, jogurt, kõrvitsapüree ja kitsepiimajuust, lisa eelnevalt segatud jahu, küpsetuspulber ja sool. Ära üle sega. Prae kookosrasvas keskmisel kuumusel lusikapannkoogid.

Naudi kuumalt, kõrvale sobib hästi segu salatilehtedest, avokaadotükkidest, tükeldatud talisibulast, maitseks sidrunimahla, Kreeka pähkli õli ja soola.

Banaanipannkoogid kakaolisandiga (Heather Handsi ehk flourishing foodie retseptist inspireeritud)

1/2 banaani, kahvliga purutstatud
90 ml kookospiima
1/2 muna
1 tl sulatatud kookosrasva
60 ml täisteranisujahu (mul oli einkorn ehk üheteranisu)
1/2 tl küpsetuspulbrit
soola

Ühenda omavahel eelnevalt segatud kuivained ja vedelad komponendid, väldi ülesegamist. Prae keskmisel kuumusel kolm kooki, lisarasvainet pole ilmselt tarvis.

Lisandiks tükelda 1 banaan, pruunista  üsna sageli segades keskmisest kõrgemal kuumusel 1 tl kookosrasvas. Tõsta pann tulelt, lisa 1 sl toorkakaod, sega läbi ja määri kookidele.

Banaanipannkoogid

Üks briti toidublogija kirjutas hiljuti üleolevalt, et kahest komponendist koosnevaid banaanipannkooke propageerivad toiduentusiastid on segi ajanud mõisted "pannkook" ja "omlett". Kui pannil praadida banaani-munasegu, olevat tulemuseks mitte pannkoogid, vaid banaaniomlett. Varem olin isegi üsna skeptiline: vaid munast ja banaanist koosnevad küpsetised olid minu maitse jaoks liiga lääged ja iseloomutud. Ent mõni päev tagasi tekkis mul Green Kitchen Stories Instagramis ilmunud ülesvõttest tingituna tungiv vajadus banaanipannkookidele uus võimalus anda, serveerides neid soolase tahini-jogurtikastme ja värske mangoga. Üks viimase aja mõnusamaid leide banaanide kasutamiseks!

2 banaani, kooritud ja kahvliga purustatud
2 muna
1 kardemonikupra sisu, purustatud
1/2 laimi peenelt riivitud koor
näpuotsatäis soola
praadimiseks kookosrasva

Klopi kausis lahti munad, sega hulka banaanipüree, kardemon, laimikoor ja sool. Prae keskmisest kõrgemal kuumusel väheses kookosrasvas lusikapannkoogid.

Serveerimiseks
1/2 mangot, tükeldatud

1 sl tahini't
4–6 sl kitsepiimajogurtit
näpuotsatäis soola

Vispelda kokku tahini, kitsepiimajogurt ja sool, maitse ja vajadusel tee parandusi. Kaste peaks olema tummine ja kergelt soolakas, sest pannkoogid on mesimagusad, nagu ka mango, kui poest on õnnestunud õige isend valida. Kui mitte, nirista peale veidi mett.

Serveeri pannkooke soojalt mangotükkide ja jogurtikastmega, puista peale mõned soolahelbed.

Munahüüve porruga, peedikreem ja salatilehed

Täna teatas linnutalu peremees turul minu vastava päringu peale, et pardimune sel korral kahjuks saada ei ole, sest ilmad on viimasel ajal partide jaoks liialt külmad olnud. Palusin neil oma pardiperet algaval nädalal soojas hoida ja hästi toita, osaliselt küll omakasupüüdlikel eesmärkidel: ehk on paari nädala pärast taas võimalik eriliselt rikkalikku munahüüvet nautida... Sel korral tuli aga kanamunadega leppida. Eelmise nädala pardimunaeksperiment olgu mõnusa maitseelamuse meenutuseks kirja pandud. Kel veel ainult külmakartlikud pardid lähiümbruses resideeruvad (või kes partidest hoopis kaugel elavad), võivad lahti klopitud kanamunale veidi vahukoort või peenelt riivitud juustu hulka segada. 

1 sl peenelt hakitud šalottsibulat
veidi soola
1/2 mandariini mahl
1/2 sl valge veini äädikat
1/2 sl oliiviõli
paar peotäit salatilehti, rebitud

Sega kausis mandariinimahl, äädikas ja sool, lisa tükeldatud šalottsibul ja lase kümmekond minutit seista, et sibula maitse pehmeneks. Seejärel vispelda hulka oliiviõli. Vahetult enne serveerimist lisa salatilehed, sega hoolikalt läbi ja aseta taldrikule.

1 keedetud peet
peotäis keedetud ube
tüümiani
1-2 sl sidrunimahla
1-2 sl oliiviõli
soola

Pane kõik koostisosad kannmiksrisse, maitsesta. Tõsta segu taldrikule.

oliiviõli
1 väike porru, viilutatud
soola
1 pardimuna, lahti klopitud sortsu veega

Kuumuta pannil madalal kuumusel veidi oliiviõli, lisa porruviilud ning kata pann kaanega. Kuumuta aeg-ajalt segades 15-20 minutit, kuni porruviilud on täiesti pehmed ja kergelt kuldsed. Tõsta kaas pealt, kalla hulka lahtiklopitud pardimuna ning kuumuta veel pidevalt segades umbes minuti jagu, kuni muna enam-vähem hüübinud, aga endiselt kreemjas ja mitte täiesti küps. Tõsta munasegu taldrikule peedimäärde peale.

2 viilu juuretisega saia
1/3 avokaadot
mungoaidandeid

Kõrvale sobivad suurepäraselt röstitud juuretisesaiad, millel avokaadoviilud ja mungoaidandid.